austraalias oli täna minu jaoks hea päev. või noh, minu jaoks siiski pigem öö. siiamaani oli nii, et kui ma hakkasin mingit matshi vaatama ja kellegi poolele asusin, siis ta kaotas. seekord läks lausa tpoelthästi. safin võitis ancicit, kes on ju kena poiss, aga siiski mitte eriti... hmm, karismaatiline. ja kuigi safin võib oma karismaatilisusega kergel käel tappa mõne pealtvaataja (mõtle ise, kui siuke jõujunn omaenda ebavõimelisuse peale vihastades täiesti jõust palli suvalisse suunda virutab -- üle 200km/h servid on talle tavaline asi), on teda siiski lust vaadata.


ja joachim johansson oli lahkelt nõus venitama oma mängu lõpuga nii kaua, et ma üles ärkaksin ja seda näeksin. 3:6; 6:3; 5:7; 7:6; 13:11. liitusin viienda setiga seisult 3:4. seda piinlemist oli ausalt öeldes nii valus vaadata, et ma lõpuks eriti ei vaadanudki. selle nägin siiski ära, kuidas ta lõi oma kolmekümne kaheksanda ässa ja mängu lõpetas.


see nädal on seega vesi telekavaatamise veskile. igast toredat sporti ja peale selle algas "american idoli" uus hooaeg. väga tervistav on seda vaadata. saab valusalt selgeks, et ükskõik kui kummaliseks me ennast peame või tahame pidada, me oleme siiski väga normaalsed inimesed. ja üldse, üks asi on olla friik omaette. teine asi on olla friik, arvata, et oled ise kõige lahedam, andekam ja seksikam, minna ameerika kõige vaadatavamasse saatesse (finaalis hääletas rohkem inimesi kui presidendivalimistel) ja olla seal uskumatult friiki. seega täidab see seriaal hea televaataja jaoks mitmeid funktsioone. sest selleks ajaks kui terad sõkaldest eralduvad koorub sealt tihtipeale ka üsna häid lauljaid.