"eesti matus" täitis igatahes oma eesmärki -- tuletas meelde kõiki neid väikseid asju, mis teevad eestlastest tüütud ja väiklased. ja kõige valusamini tabas tõde, et see ongi tegelikult nii, iga päev ja sinu enda ümber. ja et sa oledki kõik selle juba omaks võtnud, kõik need legendid ja müüdid on ka üks kindel osa sellest, mis paneb mind ennast eestlasena tundma. et me oleme nii palju kannatanud ja saatus on meid siia ja sinna loopinud. ja see meeletu legendaarne töökus, mis on kõik kanaliseeritud kusagile täiesti valesse kohta -- kuidas igasügisene kartulivõtmine ja marjapõõsaste piinliku täpsusega tühjaks korjamine ongi see, mis paljude inimeste elu on ära rikkunud, sest nad lihtsalt ei oska lõpetada. ja kuidas meeletu töötegemine on miski, mille taha peitu pugeda, miski, millega saab vabandada teistele oma tegematajätmised ja iseendale oma hirmu muutuste ees. sest nagu sealt lugeda võib on töö produktiivsus kõige selle hommikust õhtuni rügamise ja igasuguse puhkuse mahasalgamise juures ikka ehmatavalt väike.


et siis mitte kõik ei tulnud valusalt tuttav ette, aga niimõnigi asi küll. alates sellest vinguvalt kakofoonilisest puhkpillikvartetist matustel ja lõpetades nende lapsepõlve looklevate kartulivagudega, mis ajaloo hämust silme ette kerkisid. õnneks on isiklikel esivanematel olnud oidu lõpetada, isegi kui nad ikkagi noogutavad rõõmsalt kaasa väitele, et "oma põllu kartul on poe omast ikka hoopis parema maitsega". dzhiisus, see on ju kartul, mitte mingi gurmeeroog!


h