nädalavahetus raputas veidi segi tavapärast vedelemiserezhiimi. reedehommikune tallinn-tartu bussiots läheb järjekordselt kullavaramusse, courtesy of viis elluastuvat noormeest, kelle keskele ma istuma sattusin. 75 kilomeetrit pärast sõidu algust olid nad suutnud ühele poole saada kahe pudeli konjakiga (kell oli 9 hommikul, mind you) ja juttu jätkus kauemaks. kui ma poleks pidanud pingeliselt õppima, siis oleksin ma hea meelega lihtsalt seda mula pealt kuulanud (elu ise on parem absurdihuumor kui miski muu), aga kuna ma pidin, siis osutus see pigem segavaks.


eksamiküsimusi silmitsedes jõudsin järeldusele, et minu akadeemiline õnn on mind hüljanud. õnneks polnud mind siiski hüljanud üks olulisemaid politoloogiaõpingute käigus omandatud oskusi -- bluffimisoskus.


väsimus vajus mu peale nagu tonn telliskivisid, aga päev oli alles poisike. selleks ajaks kui ma jõhvi sõitva bussi peale istusin, olin tiksunud niimõneski tartu tiksumisasutuses, tarbinud seespidiselt tarbitavaid asju aj arutanud elulisi küsimusi. tartu on väikestes kogustes väga hea -- jääb mulje, et sisaldab palju toredaid inimesi. suurtes kogustes kipuvad need inimesed kuidagi ära hajuma, jättes mulle ainult kool-kodu trajektoori.


järjekordne ida-nädalavahetus oli tänuväärne. palju kohti, kus ma polnud varem käinud ja kuhu ma kavatsen hiljem tagasi tulla. sillamäe linn, mis oli teisugune kui ükskõik muu, mida ma kunagi näinud olin -- ilus ja ehmatav korraga, oru tondilinn, paarikilomeetrine jalutuskäik mööda mereäärset teed, millel tsaar haapsallu puhkama sõitis, toila park ja spa resto, kus oli hea toit ja halb teenindus. ja arvestades, et ma veetsin seal 2/3 möödunud nädalast, hakkab jõhvi linn mulle päris kodeseks saama.


h