jätsin koju parlamendi sissepääsukaarti. kuu aega on ju tööde vahel vahet ka olnud ja ega pea pole prügikast, eksole. turvateenistus osutus loomulikult umbkeelseks ja kuna seoses saabuvate rumeenia ja bulgaaria tôlkide hordidega on neil parajasti käsil ka tipphooaeg, siis oldi minuga ka üsna kannatamatud. hea, et kôrval oli oma kaarti taotlemas ka üks mitmekeelsem noormees (tôlki tôlkimas), nii sai minu konkreetne hädaolukord ka daamidele selgeks ja mulle väljastati ajutine kaart, mille peale ei hakatud siiski kaelapaela kulutama, mistôttu see nüüd mul ka näpitsat pidi kampsuni polokrae küljes ripub. tasku küljest oleks ma ta juba äärepealt ära kaotanud ja kuna üks piinlik sellesisuline intsident juba minu permanent recordsis on (mida tädi ka noormehe suu läbi toonitas, mistôttu noormees ilmsesti minuga midagi sellist jagada ei tahtnud, mis mingisugustki vastutustunnet nôuaks, lapsi näiteks vôi midagi), pean kuidagi üritama kuni neljapäevani seda siiski enda ligi hoida.

kuna huvi tundub olevat, siis lähipäevil üritan ehk siis midagi oma töö kohta kirja panna. hetkel olen prantsuse klaviatuuri taga, mis mind vahelduva eduga marru ajab ja millel trükkimine vôtab umbes sama palju aega, kui vanasti onu mehhaanilisel trükimasinal.

h