istusin täna sikupilli vastas fahle kohvikus, lugesin kolm nädalat vana "new yorkerit", jõin teed ja ootasin kaarinit. idülli rikkus see, et kusagil selja taga keegi meesterahvas rääkis keskmiselt kõval häälel märkimisväärselt lolli juttu (midagi sellest, kuidas vaglad on nagu krevetid jne). olin juba teinud mentaalse märke, et ühel hetkel keeran ennast nii muuseas ringi ja vaatan, milline siuke tohman välja näeb, kui kaarin saabuski, heitis pilgu üle mu õla ja teatas teatraalsel sosinal, et seal istub ju aivar riisalu. polnudki vaja enam selja taha vaadata.

pärast läksime jeti jäähalli kurlingut mängima (mina ja kaarin ja vahepeal saabunud elina siis, aivarit ei võtnud). meie seltskond moodustas spontaanselt kaks neljast meeskonda, millest üks (tulenevalt asjaolust, et seltskonna ainus meesterahvas oli teises) koosnes ainult naistest. niimõnelegi kohalesaabunule täiesti ootamatult, palju keerulisem akrobaatika kui telekast vaadates tundub. mind kahe esimese harjutusheite ajal takistasid mu teksad, kolmandaks oli vasak säär kannika alt juba niipalju rebenenud, et andis juba piisavalt painduma küll. palusin siiski endale kodust vahetuspüksid tuua, trendikalt lõhkiste pükstega panen aluse oma tulevasele "gayporn" teemalisele teksamoekollektsioonile.

põhimõtteliselt, pärast kahetunnist kivilibistamist oli teatud progressi märgata küll -- kõik kivid ei purjetanud enam uljalt rajalt välja, ühe või kaks sain lausa punktikohale märklaua sees. kõige rohkem võttis võhmale see nühkimise eesmärgil kivi ees kappamine. kui tallinnas oleks rohkem kui üks koht, kusagil tsivilisatsioonile lähemal, kus sellega tegeleda saaks, siis võiks ju veelgi asjaga tegeleda.

h