täna andis meile esimese avaliku esinemise loengu värske vanemuise näitleja, nimetame teda tinglikult j.p. kes küll ei omanud mingit selget arusaama sellest, keda ta õpetama on tulnud ja peale selle ei ole veel päris üle saanud sellest, et ta enam koolis ei käi (kuigi peab tunnistama, et mitte igal pool ei ole seda politoloogia osakonna head üliõpilaste ühiskonda tagasi integreerimise strateegiat -- ennast neile võimalikult vastikuks teha. ehk on see midagi, mille peale ema lavakunsti kateeder peaks mõtlema), aga muidu oli üsna nunnu. selle loenguga hakkan ilmselt ainult vett ja vilet nägema. esiteks on väga tõenäoline, et ta hakkab toimuma kõige magusamal uneajal. teiseks... hmm, kogu see hirmutav bonding oma füüsisega samalajal kui kõik hindavalt vaatavad... brrr.


h

eile, pärast seda, kui "million dollar baby" meie kõigi südamed murdnud oli (sellest lähemalt siis kui ma ka "ray" ära vaadanud olen) vaatasime peaparanduseks otsa ka "shall we dance" nimelise shedöövri, kus richardgere nägi smokingus hea välja ja jlo oli väga zen. loomulikult käis sinna juurde ka tavapärane arutelu jlo kehakumeruste üle, sest helle väitis surmkindlalt, et tema allapoole vööd jääv maailmakuulus figuur välistaks tegelikult tema jaoks peotantsija karjääri. ja meie kaariniga jälle arvasime vastupidist.


igatahes sain täna selle peale parajalt naerda. hetk võttis aega, et meelde tuletada, kes on rue mclanahan, aga siis hakkas kuskilt ajusoppidest välja pressima "thank you for being a friend..."


h

meie võit!

aastatepikkune hea koostöö (mina siinpool, safin sealpool teleekraani) on vilja kandnud.





uskumatu, et see ongi läbi. tagasi normaalse elu juurde, i guess...

h

"eesti spordileht" on ikka üks kummaline loom. mina teda vähemasti ei mõista. mitte just kõige paremini tasakaalus segu vingumisest ja õlalepatsutamisest, toon on kohati äravahetamiseni sarnane kolhoosi seinalehele. sellest ma ka aru ei saa, kellele see leht mõeldud on. kuigi kord nädalas ilmuv leht võiks olla piisavalt operatiivne kanal, kus uudiseid avaldada, siis neid sealt ei leia. ka ei ole seal mingit sisulist analüüsi. tundub, et spordiinimesed ise on teinud endale mingi koha, kus namedroppingut teha. pluss muidugi arutul määral spordipoliitikat -- vingumist selle üle ja õigustusi sellele.


kui praegused australian openit vaadates unetult mööda saadetud ööd on mulle midagi meelde tuletanud, siis seda, et tippsport on oma olemuselt dünaamiline, spontaanne, väljakutseid esitav ja emotsionaalne. "eesti spordilehte" lugedes sellest küll aru ei saaks.


h

minu tänane kangelane. tõestas, et kõik poisid, kelle poolt ma olen, ei kaota. käkkis küll ära kuus esimest matshpalli, aga seitsmendaga lahendas asja. päev oli siiski täitsa raisus. mäng kestis üle nelja tunni ja ainult neljanda seti kiire lõppmängu ajal (kui safin oli 2:5 maas) pigistasin ma silma kinni.

ja olles nüüd ära näinud kolm viiest oscarifilmist, olen ma üsna nõutu. vähe sellest, et film, mida ma ei oodanud endale meeldivat ("the aviator", sest ma pole kunagi suurem scorsese austaja olnud), oli üsna sümpaatne ja film, mida ma ootasin meeldivat ("sideways"), oli natuke siuke "mh?". need kolm (lisaks eelnevatele ka "finding neverland") on olnud ka kõik nii erinevad, et ma küll ei saa aru, kuidas nad need ritta panevad ja sealt ühe välja valivad. nädala lõpuks peaks ülejäänud kaks ("million dollar baby" ja "ray") ka nähtud olema, üritan siis mingisugusele seisukohale jõuda.

h

tagasi tartus, ilmselt tuleb hakata jälle koolis käima. väike kollane pall on siinses telekas veel väiksem, aga mõned ohvrid on tegemist väärt. homme hommikul kell üheksa, kui ma ilmselt nukralt niutsudes voodist välja kukun, räägin ilmselt teist juttu.


ma tean, et ammulisui vahtida ei ole viisakas, aga mõned asjad on oma kummalisuses nii geniaalsed, et ükski muu tähelepanuavaldus neile ei ole kohane -- ilma, et keegi neid ammulisui vahiks, oleks nad raisus. neljapäeva õhtul näiteks, cucharachasse sööma minnes kuulsin prügikastidest möödudes mingit kummalist krõbinat. sinnapoole vaadates ei näinud esialgu midagi, veidi silmi pingutades avastasin ühest prügikastide taha ära visatud vanast köögikapist asjaliku noormehe, vanust umbes 3-4. eile narva maanteel teed ületades tuli mulle vastu naisterahvas, kes kandis oma pekingi palee koera nagu turukotti, trakside moodi kaelarihma sangana kasutades. nii koer kui perenaine näisid arvavat, et see on täitsa loomulik moodus liiklemiseks.


siin sajab lund ja postkastis natuke vardaga surkides leiab sealt vanityfaire. homme hakkab kõik jälle peale. hmmm...


h

austraalias oli täna minu jaoks hea päev. või noh, minu jaoks siiski pigem öö. siiamaani oli nii, et kui ma hakkasin mingit matshi vaatama ja kellegi poolele asusin, siis ta kaotas. seekord läks lausa tpoelthästi. safin võitis ancicit, kes on ju kena poiss, aga siiski mitte eriti... hmm, karismaatiline. ja kuigi safin võib oma karismaatilisusega kergel käel tappa mõne pealtvaataja (mõtle ise, kui siuke jõujunn omaenda ebavõimelisuse peale vihastades täiesti jõust palli suvalisse suunda virutab -- üle 200km/h servid on talle tavaline asi), on teda siiski lust vaadata.


ja joachim johansson oli lahkelt nõus venitama oma mängu lõpuga nii kaua, et ma üles ärkaksin ja seda näeksin. 3:6; 6:3; 5:7; 7:6; 13:11. liitusin viienda setiga seisult 3:4. seda piinlemist oli ausalt öeldes nii valus vaadata, et ma lõpuks eriti ei vaadanudki. selle nägin siiski ära, kuidas ta lõi oma kolmekümne kaheksanda ässa ja mängu lõpetas.


see nädal on seega vesi telekavaatamise veskile. igast toredat sporti ja peale selle algas "american idoli" uus hooaeg. väga tervistav on seda vaadata. saab valusalt selgeks, et ükskõik kui kummaliseks me ennast peame või tahame pidada, me oleme siiski väga normaalsed inimesed. ja üldse, üks asi on olla friik omaette. teine asi on olla friik, arvata, et oled ise kõige lahedam, andekam ja seksikam, minna ameerika kõige vaadatavamasse saatesse (finaalis hääletas rohkem inimesi kui presidendivalimistel) ja olla seal uskumatult friiki. seega täidab see seriaal hea televaataja jaoks mitmeid funktsioone. sest selleks ajaks kui terad sõkaldest eralduvad koorub sealt tihtipeale ka üsna häid lauljaid.

"eesti matus" täitis igatahes oma eesmärki -- tuletas meelde kõiki neid väikseid asju, mis teevad eestlastest tüütud ja väiklased. ja kõige valusamini tabas tõde, et see ongi tegelikult nii, iga päev ja sinu enda ümber. ja et sa oledki kõik selle juba omaks võtnud, kõik need legendid ja müüdid on ka üks kindel osa sellest, mis paneb mind ennast eestlasena tundma. et me oleme nii palju kannatanud ja saatus on meid siia ja sinna loopinud. ja see meeletu legendaarne töökus, mis on kõik kanaliseeritud kusagile täiesti valesse kohta -- kuidas igasügisene kartulivõtmine ja marjapõõsaste piinliku täpsusega tühjaks korjamine ongi see, mis paljude inimeste elu on ära rikkunud, sest nad lihtsalt ei oska lõpetada. ja kuidas meeletu töötegemine on miski, mille taha peitu pugeda, miski, millega saab vabandada teistele oma tegematajätmised ja iseendale oma hirmu muutuste ees. sest nagu sealt lugeda võib on töö produktiivsus kõige selle hommikust õhtuni rügamise ja igasuguse puhkuse mahasalgamise juures ikka ehmatavalt väike.


et siis mitte kõik ei tulnud valusalt tuttav ette, aga niimõnigi asi küll. alates sellest vinguvalt kakofoonilisest puhkpillikvartetist matustel ja lõpetades nende lapsepõlve looklevate kartulivagudega, mis ajaloo hämust silme ette kerkisid. õnneks on isiklikel esivanematel olnud oidu lõpetada, isegi kui nad ikkagi noogutavad rõõmsalt kaasa väitele, et "oma põllu kartul on poe omast ikka hoopis parema maitsega". dzhiisus, see on ju kartul, mitte mingi gurmeeroog!


h

nädalavahetus raputas veidi segi tavapärast vedelemiserezhiimi. reedehommikune tallinn-tartu bussiots läheb järjekordselt kullavaramusse, courtesy of viis elluastuvat noormeest, kelle keskele ma istuma sattusin. 75 kilomeetrit pärast sõidu algust olid nad suutnud ühele poole saada kahe pudeli konjakiga (kell oli 9 hommikul, mind you) ja juttu jätkus kauemaks. kui ma poleks pidanud pingeliselt õppima, siis oleksin ma hea meelega lihtsalt seda mula pealt kuulanud (elu ise on parem absurdihuumor kui miski muu), aga kuna ma pidin, siis osutus see pigem segavaks.


eksamiküsimusi silmitsedes jõudsin järeldusele, et minu akadeemiline õnn on mind hüljanud. õnneks polnud mind siiski hüljanud üks olulisemaid politoloogiaõpingute käigus omandatud oskusi -- bluffimisoskus.


väsimus vajus mu peale nagu tonn telliskivisid, aga päev oli alles poisike. selleks ajaks kui ma jõhvi sõitva bussi peale istusin, olin tiksunud niimõneski tartu tiksumisasutuses, tarbinud seespidiselt tarbitavaid asju aj arutanud elulisi küsimusi. tartu on väikestes kogustes väga hea -- jääb mulje, et sisaldab palju toredaid inimesi. suurtes kogustes kipuvad need inimesed kuidagi ära hajuma, jättes mulle ainult kool-kodu trajektoori.


järjekordne ida-nädalavahetus oli tänuväärne. palju kohti, kus ma polnud varem käinud ja kuhu ma kavatsen hiljem tagasi tulla. sillamäe linn, mis oli teisugune kui ükskõik muu, mida ma kunagi näinud olin -- ilus ja ehmatav korraga, oru tondilinn, paarikilomeetrine jalutuskäik mööda mereäärset teed, millel tsaar haapsallu puhkama sõitis, toila park ja spa resto, kus oli hea toit ja halb teenindus. ja arvestades, et ma veetsin seal 2/3 möödunud nädalast, hakkab jõhvi linn mulle päris kodeseks saama.


h

mõtlen siin, et ükskord peaks proovima ka seda nippi, kus hakatakse eksamiks õppima varem kui päev enne. kuuldavasti pidi see päris efektiivne olema, ka minu pealiskaudsed vaatlusandmed ütlevad seda. sest peale selle, et aega on alati vähem kui teda tundub olevat ja kõik võtab alati kauem kui see tundub võtvat, on ka moodsal tehnoloogial murphyseaduslik komme olulisel hetkel, olgem nüüd otsekohesed, persse minna. läptop tõestas seda täna uuesti, tehes sama triki, mis baktöö kirjutamise otsustavatel hetkedel -- keeldudes käivitumast. ja see kohalik printer siin, seda peab printimise ajal valvama nagu sõimelast ja isegi siis on üsna tõenäoline, et ta saab hakkama mingi ootamatult loomingulise käkiga. aga noh, kell on kolm ja meeleolu helge. homme kell 9 bussis jätkame.


muudes uudistes. kompenseerimaks meie kõigi ja jonstewarti meelehärmi selle üle, et brad ja jen leivad kapist välja tõstnud on, teatas dennisquaid eileõhtuses daily shows, et tema on juba suvel abiellunud äärmiselt toreda kinnisvaramaakleriga texasest (kimberly buffington nimeks). kohtusid loomulikult kohalikus stake-houseis, oli armastus esimesest silmapilgust ja nüüd hakkab quaid ka kohe texasesse kolima. vot kui tore. ilmselt on quaid hoolimata oma mickeymouse naeratusest südames siiski kõige suurem romantik. megryaniga abiellus ka 1991. aasta valentinipäeval. mis pärast sai, sellest me enam ei räägi. quaid ka ei räägi ja miks ta peakski, näeb hoopis välja nagu elluastuja, kellel mingisugust mineviku taaka ei olegi. peab siiski tunnistama, et suuremat asja huumorisoont dennisel ei ole. seeeest on tal niimõndagi muud.


h

aastavahetus tallinn-mudiste-viljandi-tallinn jahipüssiga külapoiss uusaastakontsert viinist kui tsirkuseetendus blahblahblah marion kakskendviis ja eesti ver. 1.5 ("hiinalsed on aasia neegrid") blahblahblah mina versus eesti tervishoiusüsteem 2:1 väliskõrvapõletik ja elu troppidega kõrvas blahblahblah. see oli siis lühiku kokkuvõte neile, kes on vahepeal tundnud ennast minu elust kõrvale jäänuna ja selle pärast kurvastanud on.


viimased paar päeva on sisustanud luureretk ida-virumaale. oli küll natuke nagu välismaale minek ja tegelikult kõik ikkagi minu eelarvamused ja väärastunud üleolekutunne. kontingent sebe bussis oli küll natuke teistsugune kui tartu-tallinn liinil. minu isiklikud lemmikud oli need kenad noored inimesed, kes tallinna bussijaamas teineteisele hüvastijätuks suitsu suhu puhusid, vaheldumisi sigaretti imedes ja kirgliselt suudeldes. aga ka see kurt või kohe kurdistuv noormees üle vahekäigu ei jäänud kaugele maha. samas olen ma muidugi valmis tunnistama, et meie demokraatlikus ühiskonnas on ka kurtidel õigus kõrvaklappidest teknomuusikat kuulata, isegi kui selleks peab volüümi nii kõvaks keerama, et rütm ajusagaratelt tagasi põrkuks.


jõhvi bussijaamas (ja see on selle õnnetu soojaku kohta ikka väga elegantselt öeldud) piiat oodates tekkis küll hetkeks huvitav de javu seoses paari suve taguse ööhakuga üksinda panevezhise kottapimedas bussijaamas, pärast seda kui kaunase inimesed olid mulle selgeks teinud, et panevezhis on see leedu põhiline maffialinn. aga tegelikult ei ole muidugi õige omaenda isikule sellist tähtsust omistada -- mina ei huvotanud seal siiski suurt kedagi. ülejäänud aeg möödus peaasjalikult piia kooli tänava apartemendis, aga loodetavasti sain vähemalt oma olemasolu küdeva kodukolde (piltlikult öeldes, arvstades, et majas on keskküte) ja sooja õhtusöögiga õigustada.


kultuuriprogrammi jätsin nädalavahetuseks. nagu ka oma magamiskoti ja käteräti. hüvastijätuks oleks võinud piiale öelda, et kui mitte varem siis ülehomme näeme kindlasti taas. aga ka selle kuldlause on keegi juba varem kirja pannud ja enda omaks kuulutanud.


h