viimased paar päeva on tõestanud, et süsteem on kõikvõimas. tõestamiseks pole ette näidata mitte ainult üks intsident, vaid lausa vähemalt kaks. joosta pole ka kuskile, võimalik, et ainult peaga vastu seina. sest kuidagi on ikka nii, et kellegi kätte koondub võim teha parandamatut kahju ja mitte mingi hulk tööd ja vaeva ei hüvita seda enam.


veel on kurb see, kui on võimalus asjale isikukeskselt läheneda ja sellest loobutakse mingi bürokraatliku masinavärgi mängimise kasuks. politoloogiat õppinud inimesena saan ma aru, igasuguste mängureeglite maagiast -- sõnu väänata on ju palju lihtsam kui sa ei näe nende taga inimest. aga mina arvan, et igas olukorras peaks olema eesmärgiks võimalikult lihtsa, võimalikult efektiivse ja võimalikult vähem ahistava lahenduse pakkumine. ja inimene, isiksus, kaaslane, tema mõtted, nägemused ja vajadused ei tohiks selle kõige sisse ära kaduda. vot nii.


ja sellepärast olen täna natuke kurb ja natuke rusutud ja võimalik, et natuke sõnakam kui tavaliselt.


h