ausalt öeldes on tänane päev, mis, päris mitu päeva juba, olnud mõnitus. otseselt minu pihta suunatud mõnitus (sellega saan üsna hästi hakkama, vanus ja kibe elu ei ole kaotanud minus veel võimet iseenda üle naerda) ja see üldine mõnitus, mida elul teatud hetkedel meile pakkuda on. iseloomustas seda kõige selgemini starmani täielik kadu peaaegu neljaks päevaks.


helge hetk oli eilne von krahli 'stiil', mis jääb nende etenduste ritta, mis mind peaaegu algusest lõpuni täiesti enda küljes hoidis (mind ja urmas otti, nagu esimesest reast kostnud iseloomulike naerupahvakute järgi võis oletada). eelnevalt olin teel maalt koju autos magama jäänud ja kartsin, et sellise uimasuse juures ei suuda seda natuke teistsugust teatrit jälgida. täitsa asjatu mure.


aga homsest algab uus ja praem elu. ma olen selles veendunud. kuigi keegi teist peaks selle minu jaoks ära rikkuma olen ma kas väga kurb või väga kuri. jäägu see siis teie südametunnistusele.


Eesti keeled -- 'Sinus endas talv'


h