misiganes see siis ka ei oleks, ilmselt ma pean sellest üle saama. inimesed astuvad mulle ligi ja esimese asjana teatavad, et nad loevad/on hakanud mu blogi lugema. kui ta mul siin olemas on, ilmselt peaksin ma teda siis ka kirjutama. ja seda, millest kirjutada ju ometi on. ma ei teagi, mis viga. natuke aega oli midagi, mida ma kutsuksin elupaanikaks. nüüd on pigem jälle taastunud see tavaline que sera sera (muuhulgas doris day ja heli läätse poolt propageeritud) suhtumine. ilmselt halb harjumus ja laiskus. lugejate hulk on ka nüüd niipalju kokku kuivanud, et võiks tekkida sportlik hasart mõni juurde võita. eks vaatame.


aga täna näiteks ootasin pizza americanas kannatamatult oma overpriced lõunasööki (kusjuures kokku-lahku kirjutamisele on seal asutuses lähenetud loominguliselt -- pitsaformaatidest on välja pakkuda 'suur pann pitsa' ja 'väike pann pitsa', samas kõrval teatab suur loosung, et 'magustoit on toidukroon!'), kui uksest astus sisse carmen kass, koos oma uue ideoloogiliselt korrektse sõbra reet roosi (rp) ja kellegi vibaliku trendinoormehega. tellis õltsi ja suure pitsa, ilmselt mitte millegi pärast süümepiinu tundmata (raha, kalorid või muu, mis olukorra absurdseks teeb). pärast msn-i vestluses nentis liisa, et sellepärast ta ju politoloogiat õppima hakkaski, et poliitika on nii naljakas. mina arvasin, et kohati võtab see siiski ameerika reality showlikke (all you need to be loved is to be loud and pretty. the rest is secondary) pöördeid. aga samas on rõõmustav see, et isegi kui eestist peakski keegi maailmakuulsaks saama, tuleb ta varem või hiljem ikkagi sulle prügiämbrit välja viies vastu.


ja eile bussiga tallinnasse sõites näidati meile esmalt "notting hilli" viimast seitset minutit ja siis "runaway bride'i", mille tõlkel oli tegelikult filmis esineva teksiga pistmist täiesti marginaalselt vähe. isegi inimesenimesid ei olnud nad suutnud õigesti tõlkida. ja kõik muu oli täiesti absurdselt, uskumatult vale. tundub, et tõlk oli ilma filmi nägemata antud teemal vabalt improviseerinud.


h