tähed olid muidugi omaette buenod. pole kunagi orioni tähele pannud, aga nüüd siras näkku, nii kui taevasse vaatasin. tõraveres on vist küll maailmakõigerohkem tähti ja maailmakõigepimedam ja maailmakõigekülmem. aga kindlasti oli tore.


pärast seda oli idee kakao. teostus esialgu wilde, mis siiski ränk viga. hea seltskond päästis olukorra, mille jüri homenja ja "teine tartu" peaaegu lootusetusse seisu oleks võinud viia. tahaks teile seda kirjeldada, aga sõnu ei jätku ja näpp ei paindu. miks me kohe illegaardi ei läinud? sest illegaardis sai kakaod ja palju mõnusat möla. ja liisa sai minu kangelaseks selle hävitava pilguga, mis sundis nukra ja üksildase vv lõpuks tunnistama, et tal polnudki mingit kavatsust meie lauda istuda.


nagu kaarin siin just ootamatu eneseväljenduspuhangu käigus ütles, ärge tulge jah seltsi ja ärge saage sõpradeks inimestega, kes on kõige toredamad ja vahvamad tüübid, keda te kunagi kohanud olete. teate ise küll, kes te olete. kui ei tea, küsige järgi.


h