suvi võtab ka minu tegevusetust ja eesmärgitust elust lõivu. ja nii ei olegi aega siin teksti arvutisse tippida ja teile oma elust pajatada. või tihtipeale isegi võimalust. või jaksu. aga igatahes...


reisikiri nr 28


reede õhtul bussiga tartusse. ilmselt peaks olema mingi efektiivsem moodus kõik toredada asjad tehtud saada. see hull sebimine kahe keskuse vahel on juba surmani ära tüütanud. ma tean jah, et mõned inimesed teevad seda aastaid, aga ega ta ikka üks normaalne ja mõnus asi ei ole. teleporting, kus sa oled kui sind vaja?


laupäeva hommikul seltsi taga pakid vööri ja võrumaa poole ajama. autoomanikust/juhist geograafiaõppejõud kabistas sõidu käigus pidevalt oma kõrvalistuvat tüdruksõpra. muidu suhtuks asjasse heatahtliku põlgusega, aga kuna me seal kõik nii lähestikku koos olime, siis hakkas õrnalt ebamugav. sõidu lõpp-punkt oli igatahes vana-vastseliinas, piiri kõrtsu juures, kust algas piusa matkarada.


rada on oletatavasti umbes 15 km pikk ja kohati jäi küll mulje, et kohalikud mehed on enda arvates head nalja teinud ja rajaviidad vabas looduses suht suvaliselt püsti pannud. aga kuna kogu see värk viiski lõpuks lubatud kohta välja, siis ilmselt oli ikkagi õige asi. tee läks siiski üle nõgeseniitude ja erineva pinnase ja tihedusega metsatukkade. ja kõik oli ilus, eriti muidugi piusa jõe kõrged kollased kaldad.


tee peale jäävatest majapidamistest jäi küll mulje, et tegemist on turistidele mõeldud butafooriga. üritasime neist nimelt joogivett saada, aga ühtegi inimest kohata ei õnnestunud. oli küll lehmi, lambaid, kanu ja koeri (kõik kaugelt vaadates suured ja keti otsas lõrisevad, aga lähemale astudes maailma kõige sõbralikumad kutsud), mõnel pool mängis aia külge kinnitatud transistorraadio, aga inimesi pole. lõpuks õnnestus vett saada mingist suurest turismitalust, kus keegi tartu mööblifirma parajasti pioneerilaagriteemalisi suvepäevi pidas. kogu kontingent nägi pehmelt öeldes lollakas välja.


öösel olime ise mingis enne lindorat asuvas turimsitalus, kus jõgi voolas läbi laagriplatsi ja sääski oli nagu muda (tõsiselt, õhtu lõpuks olin närvivapustuse äärel) ja järgmine päev sõitsime liivakoobaste juurde. neid ei hakka kirjeldama, enamus on nagunii näinud ja kes ei ole peaks tingimata vaatama minema. kohalikus, turistidele suunatud kummalises poes istus mingi punt poolkohalikke hipisid, jõi ühe vanapaariga koos viina ja laulis aegajalt. kuna pool meie reisiseltskonnast läks endises jaamahoones asuvasse savikotta saviplötserdusi meisterdama, saime ülejäänutega poe päris headeks kundedeks. ühel järjekordsel osturetkel kuulsin, kuidas joomaseltskonnas oli tekkinud diskussioon huvitava probleemipüstitusega: "kas te olete savisaare või rüütli poolt?" (lõppjäreldus: savisaar on jama, aga rüütel on ikka rahvamees).


siis piknik obinitsas Lauluimä monumendi juures (totrat kihinat tekitas kõrvalasuv mälestuskivi kellelegi Luiga Oksele) ja siis jälle sama ekipaazhiga tagasi tartusse. dushi alla ja pange. muidugi. ja järgmisel päeval rongiga tallinnasse (sai ratta ka lõpuks kodukeldrisse)