viimane sissekanne oli tegelikult esmaspäeva pärastlõunal. kahjuks te seda ei näe, tulenevalt kassari rahvamaja watching-paint-dry kiirusega internetiühendusest, millele blogger lihtsalt liig oli. lühidalt kokku võttes rääkis viimane sissekanne sellest, kuidas ma laupäeval leidsin metsa vahelt kursavend tanel sitsu (avec õde), kes oli tulnud hiiumaale progerokkarite kokkutulekule kiibitsema, aga ei saand sisse. pakkusin talle siis öömaja, mille ta lahkelt vastu võttis. kell 11 jalutas viis kilomeetrit kokkutulekuni ja passis koos teiste külainimestega aia taga metsas. kell kolm kuulsin kuidas ta sauna lakka magama ronis.


muidu hetkeks tagasi tallinnas. üritasin lugeda, mis teised inimesed vahepeal kirjutanud olid, aga see osutus mulle siiski üle jõu käivaks ülesandeks. nüüd jääbki kõigi nende virtuaalsete (ja mõnede vähemvirtuaalsete) inimeste ellu minu jaoks auk. selles mõttes hea kah, et ise praeguses eluetapis vähem kirjutan.


laupäeval folgile, esmaspäeval lähme teeme väikese rattatuuri põhjarannikul, neljapäeva õhtaks peaks tagasi jõudma. aga homme peab minema rattapoiste juurde, sest käikudega on jama. ei hakkagi teid igavatesse üksikasjadesse pühendama. andsin asja isale uurida, isa keeras vindi teistpidi üle. täna tuli 10 kilomeetri ajal kett kaks korda maha. olin seal siis siuke, kiiver nagu teine aju ja käed üleni mustad.


aga enne kõike seda tuleb reede ja see päev on üks äärmiselt oluline verstapost minu elus. sest kadri tuleb tagasi. ja täitsa uskumatu, et olengi selle aasta ilma temata üle elanud. ja samas on muidugi uskumatu, et sellest on juba nii kaua, kui ta ära läks. kurat, vanus hakkab juba selleks saama, et aastad hakkavad kokku sulama.


ja postkastist koukisin välja postkaarti elinalt prantsusmaalt. ja see on tore, et tal on tore. ja see on ka tore, et ta varsti tagasi tuleb (siimul ka ilmselt natuke hea meel).


ja nüüd on jutt juba nii pikk, et ma ei saagi rääkida, kuidas ma täna hiiumaalt koju reisisin. teinekord.


h