on mõned asjad, millest ma vist kunagi aru saama ei hakka. inimestest, kes südamest naudivad halba muusikat. ja ma ei mõtle siin 'see-ei-ole-minu-tüüpi-muusika-ja-mis-teist-tüüpi-siis-veel-on', vaid ikka tõeliselt halvasti tehtud, 'kata-oma-kõrvad-silmad-ja-nina', kraami. no näiteks kutti, kes lükkab automakki silmade särades kõige räigemat hardcore vene diskot. siimuga sai just natuke aega tagasi tehtud rõveda söögikõrvase taustamuusika toppi. sinna mahtusid kindlasti kenny g (mängis too hetk parajasti panges), see francis goya räige valgre-peedistus, mida kõik endast lugupidavad eestlased oma plaadiriiulis hoiavad (wildes pidevasse repertuaari kuuluv teos) ja uue tulijana need tüübid, kes mungahäälega popplugusid laulavad. samal teemal vaata ka viimase areeni esseed. aga see on hea kui lisa ja björn on hendrikule ellu rõõmu juurde toonud.


on a happier note, tegime kaariniga täna õhtul ühe rattaotsa. sain kakumäel sääred merre jne. ilus oled isamaa. isegi tallinn. õismäel korraks tekkis selline tunne, et kindlasti saame võõras getos ringikolamise eest kolakat või midagi. ilmselt olen liiga palju filme vaadanud.


homme, oh rõõmu, hambaarsti juurde. ilmselt saab sealt jälle mokk süstist töllakil tulema. aga mina ennast ilma igatahes puurida ei lase. ja õhtul saabub Täiuslik Tädipoeg oma Täiusliku Tüdruksõbraga ja tahab öömaja. peab diivanivahe tolmuimejaga puhtaks tegema.


h