suveteatrilemmik on mul ikkagi draamateater. mingi suvi, võimalik, et eelmine, jättis nende keila-joa mõisas mängitud "aristokraadid" sügava mulje ja täna käisin käsmus "südamete murdumise maja" vaatamas ja asi oli jällegi üsna naelapea pihta. kogu asja alus ongi ilmselt suurepärased kohavalikud. kohad, mis on juba iseenesest üsna märkimisväärsed, sobivad aga ka etenduse koneksti hästi.


asi ise õrnalt nukra alatooniga lõbus lugu. teravalt lõbus, aja ja ühiskonnakriitiliselt. meri loksus külje all ja näitlejad panid päris hästi. eriefekte üsna vähe, ainult pidev puu otsas turnimine (carmen mikiver arendas selles lausa fenomenaalset osavust) ja tõnu aav, kes ähvardas ennast paljaks koorida ja sellega lausa aluspesuni välja jõudis.


ära tulles valdas tunne, et olen jälle midagi kogenud ja mingi uue nurga alt inimest tundma õppinud. ja mida muud võibki tahta.


h