mitmed linnukesed (väiksed sellised) on elus kirja saanud. hambaarst näiteks. tegelikult on ju üldtuntud fakt, et nii, kui lõpuks ometi on ennast piisavalt kokku võetud ja arstile aeg kinni pandud, hakkavad kõik hambad valutama. minu puhul isegi see üks, mida mul juba aastaid enam ei ole. seega kujunes lõplik diagnoos mulle isegi positiivseks üllatuseks. üks auk parandati ära ja teine tehakse augustis. aga enam küll kunagi kahte aastat vahele ei jäta. asi pole seda väärt.


helle järve tänava korteri nägime kah ära eile. koht oli nunnu ja maja oli ilus ja korter saab kindlasti ka lõpuks vinge. kaarini kaardilugeja oskustesse enam ei usu, samas seda rohkem usun tema võimesse igast olukorrast läbi murda. kui elektroni (on jah siuke nimi...) tänava lõpus majad otsa said ja saabus võsa ja pärast seda elektrijaama aed, millesse oli auk murtud, tahtis tema ikka uljalt jätkata. mina natuke kahtlesin, kas inimeste kodutee läheb ikka läbi aiaaugu. tuli välja, et ei läinudki.


ja lõpuks ometi on funkama saadud pikalt oodatud, kannatusi ja koduspassimisi nõudnud fonolukusüsteem trepikoja uksele. vahepeal sai umbes nädal aega juba alt korterisse helistada (lastele tasuta telfonimäng). hakkasingi juba asjasse usku kaotama. südame alt läheb soojaks, kui uks nüüd minu tabletipuudutuse peale rõõmaslt piiksub.


ja siis veel, et... hmmm... nendele meestele tahaks küll raha maksta, et nad mu kodulehe teeksid.


h