hollywoodis skoorib ikka igaüks, kes vähegi tahab skoorida. mis on omamoodi lootustandev, aga samas siiski äärmiselt masendav tähelepanek. ise sattusin sinna pidurdamatu sündmustejada tagajärjel. ja lahkusin strateegilisel hetkel eelpoolmainitud teadmisega.


elutarkade sõprade suust kuuleb masendavaid tõsiasju. nad räägivad, et lõpuks on ikka valik selle vahel, kes sind armastab ja keda sina armastad. mõlemat korraga ei saa. ja lõpuks valime me selle, kes on meie vastu hea, selle, kes meid armastab. isegi kui me viimase hetkeni selle vastu võitleme. sest isegi kui valik on juba tehtud, tekib tihtipeale mingi rahutus, küsimus, kas see ongi siis kõik.


ahh, ma ei tea. ma tean raudkindlalt kohti, kust ma enam ei otsi. võimalik muidugi, et olen juba ammu leidnud. ja käest lasknud. aga kui kell 2 öösel koju jõudes on arvutiekraanil sõnum "have nice dreams!", siis tekib ikkagi sekundimurdosa, kui tundub, et see kõik ongi õige, ongi kõige parem.


ajan segast. viis pokaali kääritatud alkoholseid jooke, soul militia, üksteise vastu liibuvad trendikad kehad, purjakil klassivend, kes küsib, miks mul selline soeng on ja teeb siis pai, shoti mees, kelle nägu ma ei suuda enam meenutada, teadmine, sügav sisemine tunne, et mul ei ole vaja enam kellelegi midagi tõestada...


h