eile öösel teema variatsioonid vanale heale inimeste sünnipäeva puhul poolsurnuks ehmatamise kombele. hoolimata sündmuste käigu spontaansest iseloomust pääsesime vist siiki jällegi nii, et keegi ei ropendanud interkommis (kuigi mina vist siiski ühe korra, kadri juurde jõudes, ütlesin, et "laske sisse, idikad!". aga ma mõtlesin seda ju heatahtlikult. ja no olgem ausad...) -- isegi mitte need inimesed, kes olid veerand tundi varem messengeris teatanud, et nad nüüd lähevad ära magama. pärast minu ja kadri suhteliselt kakofoonilist renditsiooni maailmaklassikast "õnne soovime sullll..." tundus meile küll, et triin tervitas meid paari valitud krõbedama sõnaga, aga kui sünnipäevalaps ise seda eitab, siis kes oleme meie, et vastupidist väita. staatiline müra jne. kindlasti ütles tegelt midagi ilusat.

h