alles see oli, kui kümne aasta möödumise puhul kooli lõpetamisest toimus klassi kokkutulek. omamoodi õõvastav ja kummaline väljavaade, eksole (samas, ootamatult, üldsegi mitte eriti õõvastav ega... noh, üldse mitte eriti õõvastav kogemus). inimesed olid üldiselt sellised nagu neist oodata oligi, ilmselt oleme ka juba piisavalt vanad ja samas ka siiski veel piisavalt noored, et mitte tunda enam/veel erilist vajadust pissing contestide järele ja vaevalt kellelgi õnnestus sellest üritusest endale mingeid traumasid hankida (kui ehk järgmise päeva teatav pohmelus välja arvata).

eelmisel nädalal saabus minu postkasti aga e-mail, mis igast otsast vaadatuna on ikka kõvasti kõrgem pilotaaž, kindlasti ka õõvastuse ja kummalisuse poolest. ilmselt ongi kõige mõistlikum see siin unabridged ära tuua:

Tere vanad sõbard

Osasid teist nägin viimati aastal 1986 ja nüüd vist olekski mõnus jälle kohtuda. Lugu on nii, et meie kasvataja Hella töötab ikka veel lasteaias ja tal on 16. November (esmaspäev) juubel mille tähistamisele ta ka meie rühma ootab. Lähme eks? Viime lilled ja kingituse. Kellel lapsed võtke kaasa.

votnii. et siis mul on lasteaia kokkutulek. ma ei teagi nüüd, kas asjaolu, et ma sel päeval brüsselis tööd hoopiski vihun on hea või halb asi. sest ühestküljest ei ole mul nendele inimestele ju hoopiski midagi tõestada. ja teisest küljest -- einoh...

minu lasteaia-aegne boifrend, ilmselt siiani elu kõige diibim suhe, on igatahes nende inimeste hulgas, kelle aktsiooni algatanud inimene kadunuks kuulutas. ise kohtasin teda viimati aastal 1988, pärast esimest klassi koolinoorte tantsupeol.

h