poolteist nädalat põhimõtselt elust pühitud. tegelt tundub muidugi mõttetu praegu veel halada, arvestades, et ma istun haiglavoodis püsti ja trükin, eksole. aga samas siiski...

peaaegu et imetabane, millega päris kiiresti ära harjub -- külje seest välja tilpneva toruga näiteks, mis pahasid vedelikke minust välja jooksutama on mõeldud. eriti arvestades, et kolmest torust on tänaseks alles ainult üks. millega siiski ei suuda leppida on see, kui juba täiesti ilmselgelt ülesmäge kulgenud progressi katkestab kaks päeva kestev müstiline palavik...

üksikpalati eelised intensiivpalati ees on mõõtmatud -- mitte ainult, et ma pole enam päevade ja ööde kaupa sundasendis oma voodi külge aheldatud, vaid pääsen niimoodi ka liigsuurest avatusest haiglapersonali isikuomapäradele. ütleme nii, et õed ei ole vennad. viis ööpäeva erinevaid kiikse (loomulikult on ka siin olemas oma ratchett, peale selle sai minu lemmikuks tütarlaps, keda ma õde orkutiks kutsuma hakkasin -- võimalik, et tema orkutiobsessioon oligi see, mis mul seal kaks ööd magada ei lasknud)

ühesõnaga. eelmisel esmaspäeval korraldas pimesool kõhuõõnes tulevärgi. poleks muidugi olnud tarvis vaeva näha, arvestades, et olukord muutus kergelt eluohtlikuks. misjärel viis ööpäeva ägisemist ida-tallinna keskhaigla kirurgiaosakonna intensiivis ja pühapäevast alates väge mobiilsem olek üldpalatis. arvestades seda müstilist palavikku (kus on hauss, kui teda kõige rohkem vaja?), lõpp veel ei paista...

teil, loodetavasti, paremini.

h