tuvastasin praegu, et olen eelmisel nädalal tšehhis olles ka mingisugused märksõnad üles täheldanud. pärast seda tuli praha, mis mind oma eurodisnisusega nii endast välja viis, et ei jaksanudki enam olukorrakirjeldustega tegelema hakata. aga niisama raisku lasta neid ju ka ei maksa.

täishäälikutega käivad tšehhid küll äärmiselt kokkuhoidlikult ümber (aga teevad kõik selle kuhjaga tasa oma välisfassaadidega, kus vidinate pealt pole kokku hoitud). mina sõitsin konkurentsitult mõttetuima institutsiooni palvel tööle linna nimega plzen. tegelikult oleks pidanud saama otse lennujaamast tellitud bussiga, aga kuna euroopa kommertslennunduses on väljumis- ja saabumisajad pehmelt öeldes tinglikud, siis oleks pidanud tundide kaupa praha lennujaamas passima, et neli tundi hiljaks jääva brüsseli lennuki pealt inimesed ära oodata. mistõttu otsustasin kasutada ühistransporti. õues valitses täiesti õigustamatu jääaeg (mulle tundus kirjeldamatult ebaaus, et ma istun praktiliselt põhjanabal lennukile, sõidan peaaegu kolm tundi peaaegu otse lõunasse ja lennukist väljudes on ilm kümme kraadi külmem kui seal, kust ma alustasin), mis andis suvalises pimedas praha bussijaamas hiljaks jääva sebebussi ootamisele veel omajagu vürtsi. aga igatahes olin ma lõpuks plzenis vähemalt kaks tundi varem kui tellitud buss.

külma trotsides läksin veel õhtul kohe hotelli kõrvalt algavasse kesk/vanalinna patseerima. igavene jumakas katedraal oli muljetavaldavate valguskahuritega igast küljest välja valgustatud (mis energiakriis?) ja üldse tundus olukord paljulubav. hommikupoolikul päevavalguses asju uuesti üle vaadates selgus, et plzen on pimedas oluliselt võluvam kui valges.

toosama päev algas aga sellega, et plzen murdis mulle hotellituppa sisse. umbes hommikul kell üheksa, ilma igasuguse hoiatuseta. ukse avanemise peale tõusin voodis istuma (arvata võib, et soengustiilis andis tooni trendikas "gorilla-vedas-terve-öö-juukseidpidi-mööda-mistrat" joon), plzen vabandas alandlikult ja asetas suure paberkoti keset toapõrandat. loomulikult oli see täis elumõttetuid klantsvoldikuid ja kaelapaelu. järgmise päeva eksoduse käigus vaatasin, et päris paljud olid kogu selle pahna endale ka kaasa pakkinud. kingitud hobuse suu jne. päris mööda külgi see trauma ka minul siiski maha ei jooksnud -- hammaste pesemise kõrvale üht voldikut sirvides sain teada, et plzeni katedraal on tšehhi kõige kõrgem, 104 meetrit.

üldiselt tekib inimestel selle linna ingliskeelset nime kuuldes kohe õlleassotsiatsioon. täiesti õigustatult. see nimi on pilsen. mulle tundus, et nende kõige hinnatum õllemark on nagu miskit sõrmuste isanda valdkonnast, aga j teatas mulle (veidi patroniseerivalt, mulle tundus), et see on lihtsalt sellepärast, et ma saksa keelest mitte muhvigi ei tea. õllemargi nimi on urquell, väidetavalt saksa keeles 'ürgläte'. mina olin aastavahetusest alates hobikorras täiskarsklusega tegelenud, pealegi pole ma elusees õlut eriti hinnata osanud (välja arvatud ehk mõnikord seda belgia magusat punast kirsivärki nimega kriek, aga seda ka ainult siis kui ma olen leidnud endas piisavalt jõudu seltskonnas olevate meesterahvaste põlglikke näoilmeid ignoreerida), aga kohalikus oldehansas plzeni kulul sööki sisse ajades kukkusin minagi paratamatult selle vaguni pealt maha.

aga sellest polnudki sellesmõttes hullu, et alkohol ju teadagi ühendab inimesi. isegi õlu. kui enne õhtusööki ei tundnud ma kogu linnas mitte ühtegi inimest, siis pärast õhtusööki oli skooriks juba tervelt üks. läksime tegime lähedalasuvas zacki baaris siis veel paar õlut. zacki baar oli jube väike ja kuna seal oli ka kaks päris vingelt muusika taaskäitlemisega tegelvat poissi, siis alguses oli seal ruumi ainult ühel jalal püsti seista. pärastpoole läks mõneti lahedamaks. ka üldine meeleolu -- j tundis meeste kempsust väljudes siirast heameelt selle üle, et kõrvalkabiinis kaks kodanikku niivõrd ennastsalgavalt teineteise õnnelikuks tegemise ette võtnud olid. suitsu tohtis teha toas, kanepit ilmselgelt ukse taga õues, nagu nina südaöö paiku lahkudes tuvastas.

järgmisel õhtul läksin prahasse. see oli isegi viie miinuskraadi juures siuke turistilõks, et rohkem sellest ei räägikski.