täna on mul külas käinud kolm tugevat eesti poissi. eriti muljetavaldavad olid need kaks viimast, kes pesumasina kitsast keerdtrepist üles vinnasid. põhimõtteliselt, kui see krempel oleks veel sentimeeter laiem olnud, oleks see igavene jurakas samsung, mis eile teiseltpoolt raudteed euronicsist ostetud sai, sinna trepi vahele ka igaveseks kinni jäänud. poistele igaljuhul props.

oksana livingust saab selle eest propsi, et oskab täiesti spontaanselt täiesti korralikke kõnepostiteateid jätta. eesti inimene ikka tihtipeale kiilub kinni selle koha peal, kus talle öeldakse, et räägi nüüd natuke omaette. tuleb kõvast eeee-sid ja ömm-e. igatahes on diivan nüüd varsti kaks nädalat läinud olnud. ootan teda juba pikisilmi tagasi.

teisest küljest muidugi pakilist kiiret ei ole, sest köök, sealsamas kõrval, ei ole ikka veel oma lõplikku kuju omandanud. isiklik onu saab homme juba teist laupäeva järjest kipsplaadi tagant juhtmetega sorkida ja seejärel on vaja veenda kedagi, võimalik et köögipaigaldajat ennast, mõõduka lisatasu eest, seinast eemaldama ilmselt nõudepesumasina jaoks mõeldud kraani, mida minu nõudepesumasin ei vaja -- vastupidi, minu nõudepesumasinale jääb antud kraan ette.

ja noh, see on ka kõik isegi nagu okei, sest olemasoleva kodu kokkupakkimine kulgeb üsna vaevaliselt. muljetavaldav on siiamaani olnud ainult see, kui palju ma olen selle nelja aastaga suutnud väga väiksele pinnale asju mahutada. kui see pakkimisprotsess kõik läbi on (ja sellest on möödunud mingi kosutavalt mõistlik hulk aega), vaatan ma asjale kindlasti hellusega tagasi. tegelikult peaks igaüks aegajalt natuke kolima. saab nii paljust mõttetust kolast lahti.

h

Blogged with the Flock Browser