rahva tungival nõudmisel natuke progressist. või siis selle puudumisest. eile sain vähamelt kolm üllatunud telefonikõnet teemal "kuidas üldse on võimalik pimesooleopiga kolm nädalat haiglas olla?!" on, ja rohkemgi veel. ennustan endale vähemalt veel ühte nädalat.

põhimõtselt, mind ei lohuta enam absoluutselt kuulutus, et ehk lastakse kohevarsti üldpalatisse tagasi. hoolimata sellest et intensiiv on nagu lasteaed, kus iga paari tunni tagant kontrollitakse vererõhku, millega mul kõik need kolm nädalat hetkekski probleeme pole olnud (teine selline asi on pimesoolearm -- nii kui ma teisel päeval püsti sain, pole ta konagi valu teinud, takistanud mul naermast, rätsepistet sisse võtmast või küljeli keeramast) ja naabrimehel on maksatsirroos, surmatahe ja üldse flair for drama, mida ta peaasjalikult öösiti välja elab, ei ole mul tegelikult vahet, millises palatinurgas ma oma karistust kannan.

inimesed, ma tahan koju! ja mul on tunne et see ei saa kunagi juhtuma!

(ilmselt on see flair for drama nakkav...)

h