kui eelmisel korral strasbourgis tekkis tôsiseid raskusi, et ennast kolleegiga ühest voodist välja vôidelda, siis seekord, täieliku reversal of fortuneina, elan apartmendis, kus on vähemalt neli üdini legitiimset voodikohta kahel korrusel. ja üldse on kôik väga südantliigutav. ainult süda klopib rinnus iga kord kui mingi raskeme esemega (kohver, toidukott jne.) mööda kitsast järsku treppi sinna neljandale korrusele kohale on jôutud.

muidu on ootuspärane -- saadikud teatavad iga natukese aja tagant, et neid pôhimôtselt enam ei koti, sest nemad siia juulist enam tagasi tulla ei kavatse. ja täna hommikul kônelejate nimekirja takseerides tehtud ennustus, et kui sarkozyle on eraldatud 15 minutit kôneaega, siis see peaks reaalsetes ja üldtunnustatud minutites välja tegema umbes 35, läks ka täiesti täppi. a noh, rääkis ilusti ja südantliigutavalt ikkagi, kuidas eesistumine on temast endast isiklikult parema inimese teinud...

hommikul tööle saabumise ajaks olid sandarmid nicolas' auks ümber parlamendi püstitanud mitmekihilise tara, kust ainult jaopärast rahvast läbi tilgutati. mitmed hääletuse lôpuks puhkides kohale kihutanud rahvasaadikud kurtsid, kuidas blokaad neid alatult tööle saabumast takistas. mina tulin igastahes trammiga. peatuse kôrval oli trammist väljujatele eraldatud parlamenti pääsemiseks umbes 40 cm laiune aiaauk, mille ette siis mina koos mônede omasugustega ja samuti trammi peal olnud prantsuse penskarite ekskursioon ennast rivistasid, et lasta politseinikul endale näkku vaadata enne kui meil ühekaupa ennast sellest mulgust läbi pressida lasti.

ilmselt on prantsuse politsei oma vôimekuses suutnud kaardistada "eriti sarko-vaenuliku näoilme".