mulle meeldis uus bond. ja ma ei ütle seda lihtsalt sellepärast, et originaalitseda. või sellepärast, et daniel craigil on uskumatult sinised silmad (mis muidugi ka kahjuks ei tulnud). mulle meeldis uus bond, sest temas oli sellist steve mcqueeni teravat stiilsust ja ta oli algusest lõpuni nagu pingul vedru, laskmata sul hetkekski unustada, mis on kaalul ja mis on kaotatud. mulle meeldis see tegijate ambitsioon saada tõsiseltvõetavaks ja see jäägitu detailne pühendumus, millega nad seda eesmärki püüdma on asunud. mulle tundub, et nad on andnud mulle tagasi selle teadmise, et bond on rohkem kui tavaline actionfilm ja bond ei ole ainult tühi kest, puutumatu ja surematu.

ma olen ilmselt alati arvanud, et bond on küüniline, sest selline eemalviibiv nõtkus ei saa olla päris, või siis et vähemalt ei saa olla kõik. aga nüüd mulle tundub, et võib-olla tuleneb selline mulje lihtsalt sellest tagasivaatavast pilgust kogu jadale ja et võib-olla flemingu bond, keda connery ometigi üsna tõetruult kehastas, ei olnudki mitte niivõrd küüniline kuivõrd lihtsalt oma ajastu produkt, Mees, kes päästab maailma suht hobikorras ja lihtsalt sellepärast, et ta on selles juhtumisi päris hea. loomulikult pidi selline produkt ka kusagilt pärit olema, aga selleks ajaks kui bond kinolinale jõudis, oli see väike detail juba ebaoluline -- kesse tahtiski teada, miks bond kõigi ettejuhtuvate siresäärtega voodisse siirdus, pigem ehk huvitas hoopiski küsimus, et *kuidas* ta seda teeb ja kuidas saaks mina siit miskit selle kohta õppida.

misjärel tulid seitsmekümnendad ja roger moore, kes ei olnud mitte niivõrd aloof kuivõrd lihtsalt manipuleeriv, mitte lihtsalt olemasolevast parimat võttev vaid lausa hedonistlik ja selle kõigega samuti oma ajastu produkt. ja see selgitab ka natuke, miks seejärel, kaheksakümnendatel tekkis selline peataolek, kus bonde mängisid vaheldumisi erinevad vanemad härrasmehed (kelle puhul bondilik dändikäitumine tõesti juba vähe naeruväärsena tundus) -- sest kuna tegelaskujult olid kõik nurgad maha lihvitud, siis ei jäänudki suurt midagi enam järele.

timothy daltoni saabumine märgib minu jaoks ausaltöeldes ikka täielikku minnalaskmist, lihtsalt going through the motions. tegelikult taheti juba siis brosnanit bondiks, paisuv kumu selle ümber tõstis aga brosnani vinduva telesarja "remington steele" reitingut niipalju, et tegijad otsustasid siiski ära kasutada ka brosnani viienda lepinguaasta ja sarjast veel ühe hooaja (kõige nõrgema, ilmselt mõneti ka sellepärast, et vaesel pierce'il oli tuju suht hapu) välja pressida. mistõttu jäi brosnan rongist maha.

ma pean tunnistama, et "goldeneye" on tegelikult üks mu lemmikbonde (pärast ammulisui "casino royale" alguses oleva parcouri-stseeni vaatamist imdb-st aru pärima minnes selgus, et nende kahe filmi režissööriks oli sama mees -- martin campbell), suuresti ilmselt sellepärast, et sealt õhkus sellist uueks tegemise indu. pärast seda läks kõik muidugi kolinal allamäge (mida iseloomustab ka asjaolu, et kolme järgneva filmi pealkirjad on praktiliselt äravahetamiseni sarnased, kahe puhul on lihtsalt sõnu ümber tõstetud minuarust) -- ilmselt taheti seeria mingile töötavale ärimudelile allutada, ainult et see inimene, kes selle mõtte peale tuli ei saa küll siit planeedilt olla.

niisiis, jah, 'quantum of solace' ei ole film, mis omaette jalul püsiks -- ilma 'casino royaleta' ei oleks tal sisu, lugu oleks alguse ja lõputa ja bondi kohta ei saaks me mitte midagi teada. aga, arvestades, et tegemist ei ole mingi suvalise actioniga, siis polegi see ju point -- me ju kõik teame, misasi on bond. mis mulle meeldib on tegijate katse lõpuks ometi ka uurida küsimust, kes ta on. alustades sellest, et näe, bond ka inimene. ja tõesti on tulnud kätte aeg tunnistada, et bond on küüniline, mitte niivõrd puuduliku empaatiavõimega kuivõrd pigem niivõrd tihkelt kokku pakitud emotsioonidega, et tundub peaaegu ebainimlikult jäik.

arvestades, et tegijad on endale võtnud ülesandeks kogu legend juppideks võtta, prügi ja kleepekas maha pühkida ja uuesti kokku panna, on kõik lausa väga hästi. sellised operatsioonid kipuvad kahetsusväärselt tihti kolossaalselt vastu taevast lendama. craigi bondiseeria on sirgjooneline ja toores ja niivõrd inimlik, et lubab andestada kõik selle, mis on ebarealistlik ja ülepaisutatud (aga ilma milleta ei oleks bond enam bond).