täna õhtul tuli küll umbes kolm korda (õnneks küll mõneti varieeruvates seltskondades ja kindlasti erinevates geograafilistes punktides) jutuks asjaolu, et mulle ei meeldi lühikesed mehed (ja ma ei teagi, kuidas minu sellist seisukohta peegeldav narratiiv niivõrd resoluutseks muutunud on...) ja et me elina (ja taneliga) veetsime oktoobris öö bordellis, aga see ei muuda siiski seda nukkerrealistlikku tähelepanekut, mida viimane nädal ainult kinnitanud on ja mis samuti täna vähemalt korra valju häälega välja ütlemist leidis.

sellel on midagi pistmist põlvkonnaga. või siis mitte; võib-olla on sellel midagi pistmist hoopiski seltskonnaga. inimestega, kes on nii üksikasjadeni teadlikud kõigest, mis toimub nende ümber, kes usuvad tõsimeeli, et neil on isiklik vastutus maailma püsimajäämise ees. ja kes samas ei suuda kuidagi täiskasvanuks saada -- ei suuda suhteid hoida ja peret luua ja on ise selle pärast ka juba natuke mures ja hirmul ja selle mure ja hirmu peletamiseks käituvad nagu isepäised lapsed, ühelt absurdselt pildilt teisele lennates.

kes on siis isekamad -- need, kes maailmas kaotavad iseenda või need, kes iseendas kaotavad maailma? ja kas õnnelikumad inimesed on need, kes ei anna järele enne kui nad saavutavad rahulolu või need, kes saavutavad rahulolu järele andmisest?

ma olen liiga vana, et mitte olla mina ise. nüüd jääb ainult loota, et minust endast piisab.

h