aega muidugi ei ole. see on juba patoloogiliseks kujunenud. raamatud ja perioodikaväljaanded kuhjuvad, teleseriaalid on vaatamata. peale selle on oht kogu aeg igale poole hiljaks jääda. huvitaval kombel pole ma kahe ja poole aasta siiberdamise jooksul ikkagi veel kordagi ühestki kallist raha maksnud reisist maha jäänud (see lause meenutas mulle nüüd natuke seda meie eilset imestusega segatud rõõmustamist iga kord kui need jällegi ei olnud meie, kes klaasi ära lõhkusid). reede hommikul olin sellele igatahes lähemal kui kunagi varem. tühi, pime, vihmane kellakuuene strasbourgi tänav on muidugi tänuväärne areen, kus omaette vihaselt ringi karata ja möriseda, aga taksot see kõik siiski kiiremini saabuma ei pane. lõpuks, 9 minutit enne bussi väljumist see siiski saabus ja tervelt 3 minutit enne bussi väljumist astusin mina selle uksest sisse. niisiis, hoolimata hotellipoolsest osavast sabotaažikatsest, ikkagi minu võit.

teinekord lähevad asjad aja puudumise tõttu muidugi päris huvitavaks, sest ei ole ju ka aega enne tegutsemist järele mõelda. mis ei ole ju ilmtingimata halb asi, sest et järele mõtlemise negatiivne tagajärg on ju tihtipeale ebamõistlike asjade tegemata jätmine ja no kuhu me niimoodi jõuame kui me ainult mõistlikke asju teeme?

h