olin just tunnistajaks kurbkoomilisele olukorrale, kus vanemas keskeas härrasmees suunas otsustavalt oma härra peaministri poole triivivat prouat konfliktisituatsioonist kõrvale. proual oli ilmseltgelt härra peaministrile midagi olulist öelda, kuigi kõige oma raudse meelekindlusega eesmärgile pürgimise juures ei tundunud ta tegelikult sugugi ärritunud, pigem nagu elevuses võimaluse üle asjad südamelt ära saada. härra peaminister vaatas situatsiooni talle omase vähe elukauge segaduses pilguga, justnagu üritaks enda jaoks lahti mõtestada, miks antud naisterahvas käitub nagu lõõskaks lennujaama thsekkinni saalis võimas külgtuul, kuigi tegelikult on ilmastikuolud ju suhteliselt rahulikud. härra peaministri turvatiimi tegi olukord kuidagi ärevamaks.

a noh, mina pole praegusel ajahetkel muidugi sugugi mitte õige inimene teisi mõnitama või isegi, ütleme, heatahtlikult tögama. arvestades, kuidas ma eile oma telefoni pesumasinas ära pesin. imetabasel kombel õnnestus sellest siiski päästa nii sim- kui mälukaart...

h