nagu ütles juba jaan t. selles reklaamis, mis mul alati külmavärinad tekitab ja kuklakarvad omatahtsi tegutsema paneb, aeg kaob rõõmud jäävad. kommuun vajab ilmselgelt sisseelamist (või siis mitte). rezhiimiga tuleb midagi ette võtta. puhtast trotsist ja võimetusest on olukord eskaleerunud selleni, et varsti me ei saagi enam suhelda kellegi teisega kui omavahel, sest meie üleval oleku ajal kõik lihtsalt magavad.


eile olid peaosas pannkoogid (ma ei usu, et ma oleks kunagi nii palju pannkooke korraga näinudki, küpsetamisest rääkimata -- enysi naistel on toitu ikka väga eluterve suhtumine) ja tänapäevane tehnika. üritasime filmivaatamise eesmärgil integreerida kolme olemasolevat arvutit ja kahte televiisorit. väga hästi ei õnnestunud, aga olukord lahenes siiski rahuldavalt. ära sai vaadatud 'italian job', üle sai vaadatud monthy pythoni 'holy grail' ja 'life of brian'. ja rosinaks friendside see osa, kus on brad pitt.


muidu oleme selle kõige muu sürreaalse keskel saanud uue obsessiooni, nimeks 'the o.c.'. osad inimesed seal ei ole väga head näitlejad, üks poiss on samasugune hingestatud kivinägu nagu russell crowe, ainult noorem. aga südantsoojendavat on siiski võrreldamatult rohkem. seetõttu sõltuvadki meie emotsinaalsed highd ja lowd praegu murettekitavalt sellest, millise kiirusega kazaa järgnevaid osasid sisse imeb.


homme peaks hankima natuke me-time-i. ja näiteks minema uuesti sinna seppälässe, kus on allahindlused. mõni päev tagasi ma juba veetsin seal niimõnegi rahuldustpakkuva hetke küünarnukini 20% allahinnatud aluspükste korvis. mitte selles, kus olid roosadest soomustest stringid, vaid selles teises.


h