kui kaua tubastes tingimustes istuda, jookseb aju kuidagi kokku. või muutub väga aeglaseks, nagu kaua järjest lahti olnud arvuti. nii saabki võimalikuks see, et muidu üsna ärksa vaimuga tütarlaps passib tundide kaupa, kuidas numbrid arvutiekraanil muutuvad. ja ei midagi muud. seisukord muutub õnneks siiski tunduvalt paremaks kui minna välja ja tõmmata sõõm külma õueõhku kopsudesse. võib peaaegu kuulda, kuidas kõik otsad sirinal jälle lahti jooksevad.


tore, et talveilm toob inimestes välja neisse peitunud lapse. eriti need lume alt välja nühitud kiilasjää ribad, mis siin-seal kõnniteedel esinevad. vahva on näha, kuidas ühe sellise riba juures vastu tuleval vanemas eas tädil hetkeks silmis vallatu tuli välgatab ja põlv nagu hoo võtmiseks nõksu teeb. kuni talle järgmisel hetkel meenub, kes ta on ja ta köhatades rahulikul sammul jääribast ööda manööverdab. üks eriti tore selline jääribade seeria on liivi tänaval.


h