lapsed on lahedad. siuksed umbes vanuses 1-2. juba nagu inimesed, aga samas pole veel oma võimupiire avastanud (näiteks, et mida kõike võib saavutada nõrkematu kangekaelsusega). topivad oma pehme juuksepahmaka sulle nina alla ja pärast vaatavad särava naeratusega otsa. ainult, ma arvan, on lahedam, kui nad on kellegi teise omad. et ma saaks pärast teha "ta-daa" ja minna koju ja jätta lapsevanemad argipäevaga maadlema.


peaks vist hakkama sopakaid lugema. et kuidagi tasakaalustada seda hapukurgihooaega isiklikus elus. mulle tundub, ma parem võtaks mõne teise inimese segaduse.


h