kuna hotell on seekord kohas, mis laseb avastada jällegi uusi nurki strasbourgist (aga on näiteks sundinud mind vähemalt ühte ôhtusööki vahele jätma, sest ma olen lihtsalt olnud liiga laisk, et selleks tarbeks vaanlinna tagasi matkata), siis olin sunnitud eile südaöö ajal, kui töö lôppes, läbi lausvihma koju jalutama. tavaliselt ma harrastan seda praktikat, et vean vihmavarju eestist kaasa ja siis hoian teda turvaliselt hotellis kohvris. seekord olin mingi harva môistusevälgatuse ajel ta siiski kaasa haaranud. viigipükste sääred lirtsusid küll rôômsalt.

seejärel suundusin süüdimatult kaheteistkümneks tunniks magama (mis on pôhimôtteliselt ka see, mida parlamendi töögraafik mulle ööplenaari järgselt ette näeb, sest seal on mustvalgelt kirjas: "15.02.2007 00:00-14:30 Resting Period"). ärgates avastasin üllatusega, et ôue on saabunud kevad. termomeeter tänava ääres ütles +13C (ütles ka, et kell on peaaegu üks, aga sellele ma ei hakanud liigset tähelepanu pöörama), mistôttu oli ilmselge, et majast väljumisel on oodata aeglast küpsemissurma. ka hakkasin kahetsema, et ei olnud kaasa vôtnud eelmisel nädalal ateenas tänavaputkast ostetud päikeseprille (habemik: "väga ilusad maailmaparimad päikeseprillid!" mina: "kui palju need maksavad?" habemik: "18 eurot" mina: "ei aitäh headaega" habemik: "7 eurot"), aga vaadates, milline oli kliima siis kui ma kodust lahkusin, on see ehk ka môistetav.

nüüd ootan, millal kôrgemad jôud parlamendi sessiooni lôppenuks kuulutavad, et mina saaksin linna poole kepsutada. piipar on kaelas ja arvuti kôrval on telefon stardivalmis, et ma saaks kohe helistada, kui selleks märku antakse. niikaua teen aega parajaks (raske töö, eksole) lugedes, kuidas ameerika poisid siiditeel rattaga sôidavad.

h