reedel "meeletu" linnateatris. ma arvan, et üks mu viimase aja lemmikuid. nagu tätte puhul ikka, võnkusime enamik etendust ühes rütmis ja siis mingi hetk jõnksas tema ühes suunas ja mina teises ja võttis natuke aega, et harmoonia tagasi saada. aga muidu väga lahe. ma ei saa küll väita, et ma maailma päris niimoodi näen nagu tema seda tundub nägevat, aga ma saan tema mõttekäikudest aru. seda äraminemise ja üksiolemise vajadust ma mõistan ka. ja see, kuidas simmul kogu etendust pea kohal kandis, oli muljetavaldav.

eile õhtul superkinos nykäneni film. tõlge polnud vist suurem asi, see matti lihtsa inimese nüanss oli täiesti koduma läinud, lohakast, veidi madalalaubalisest slängist ja kohalikust murdest oli saanud korralik kirjakeel. õnneks polnud sellest väga vahet, sest subtiitritele suuremat tähelepanu pöörama ei pidanud. jasper pääkkönen on ka omaette enigma -- kuidas seebiseriaali ilupoisist on saanud muljetavaldav karakternäitleja. film ise oli muidugi mõtlemapanev ja kurb, kuigi kohustuslikud koomilised saundbaidid tulid riburadapidi ära. kõike seda nüüd niimoodi kompaktsena nähes on ainuke võimalik järeldus, et nykänen pidi küll olema kosmiliselt andekas sportlane, kui ta sellise hoolimatusega küünalt kahest otsast põletades ikkagi nii palju saavutada jõudis. arvestades, et suusahüpped on siiski üsna tehniline ala, kus toore jõuga on võimalik ainult iseennast kiiresti lõhkuda, pean ma eeldama, et mattil oli suurepärane intuitsioon, sest ma ei näe eriti, et talle mõistuse ja füüsikaseadustega suurt midagi selgeks teha oli võimalik (aga see iseenesest ei ole midagi uudset, ma kahtlustan sügavalt, et eestis on praegu vähemalt üks selline tippsportlane, kelle puhul sama kehtib). samas on selliste vendadega muidugi see häda, et need ei oska ennast ka sporti tehes kuidagi säästa. ja niimoodi gravitatsioonijõududega mängides nagu suusahüppajad seda teevad, annab selline asi endast ka ilmselt üsna kiiresti tunda.

ja naljakas oli vaadata hüppajana mitte kunagi päris tippu tõusnud mika kojonkoski tegelaskuju, kes oli vist küll nykäneni absoluutne vastand (ja seetõttu on mõistetav ka nykäneni varjamatu põlgus tema vastu, eriti hetkel kui selgus, et naine on pojale kojonkoski eesnime pannud). ja mõelda, kus on mehed nüüd -- matti, kes on pahuksis iseenda, maailma, naise ja alkoholiga ja kojonkoski, kes on kindlasti üks edukamaid suusahüppetreenereid maailmas, olles erinevatel aegadel andnud väga tugeva panuse nii soome, austria kui nüüd norra koondiste edule. veidi aega tagasi tuli mingist yle kanalist kojonkoskist portreesaade -- edukas ja hea pereisa, kelle elu on suurepärasel järjel. ja samas ma pole päris kindel, kas nykänen oleks osanud sellisest elust rõõmu tunda. lõppkokkuvõttes saab ainult öelda, et ükskõik, mis nurga alt nykäneni vaadata, on tegemist fenomeniga. teist sellist ei ole ja jumal tänatud selle eest.

h