Kohe peaks selguma, kas seitse minutit enne laeva väljumist sadamasse jõudma pidav buss seda ka teeb. Seat muidu tuleb kolm tundi Rohukülas passida ja tänapäeva kiire ja tiheda elutempo juures oleks see ju ometi liig. Külainimesed muidugi saboteerivad Kogu operatsiooni, nõudes iga posti juures peatusi.

Kiired üleminekud on muidugi tänane teema. Taksojuht, kuuldes, et bussini on vähem kui kümme minutit teatas, et teeme ära. Tegimegi, kuigi see eeldas siiski koomilist jookse üle bussijaama, riideesemed kottidest välja loksumas. Bussijuht tegi just kannatamatut sõimu vene turistidele, les tahavad Fra Maresse, andes sellega mõista, et ka tema use on üsna põnevil, kas see bussitäis laeva peale jõuab.

Valestart

Nentisin täna jällegi, et mu IQ kukub vähemalt mingi 60 punkti, kui ma pean üles tõusma kellaajal, mil tsiviilsituatsioonis mõnikord alles hakkan mõtlema magama minemise peale. Päeva jooksul ajumaht küll mõneti taastus, aga osa on kindlasti lõplikult kaotsis.

Täna siis voodist välja kell 4.45, et jõuda 5.10 väljuvale lennujaamabussile ja 7.00 väljuvale lennukile. SAS polnud isegi avanud oma laundži veel sellisel jumalavallatul kellaajal, nii et pidin varjupaika otsima mingist võõrast vipsaalist. Ähmaselt meenub ka, et üritasin natuke Guy Gavriel Kay raamatut lugeda, a suurt midagi ei saanud aru -- natuke tundus, et see "The Summer Tree" oleks nagu kuidagi poole pealt pihta hakanud, aga tunnistan ka ausalt, et enamik vaimset kapasiteeti läks enda enamvähem püstloodis hoidmise peale.

Kopenhageni lennukis ärkasin ainult niipalju, et endale sisse litsuda see pool kõvakskeedetud muna, mille nad mulle eraldasid. Väga paha oli magada, sest õhkutõusmise ja maandumise ajaks püstiasendisse käsutatud seljatugi oli ikka väga pulksirgelt püsti, mistõttu mul kippus magades suu kogu aeg ebaväärikalt lahti vajuma. Igatahes formuleerisin selle IQ-võrrandi Kopenhageni laundžis toolis lösutades, kõhu peale asetatud kausist puuviljasalatit vohmides ja väljamaist naisteajakirja sirvides (isegi seda ei suutnud lugeda, ainult ilusaid pilte jaksasin vaadata).

Koju jõudes kukkusin sellepeale muidugi kohe voodisse ja paar tundi üles ärgates oligi täpselt nii paha nagu pärast sellist emergency lõunauinakut on -- pea on paks ja nägu õhetab ja samas on tunne, et miski vägi ei suuda mind kunagi sundida siit tõusma.

Enamvähem parlanksi sain ennast alles õhtul teatri vaheajal pärast teist kohvitopsi (jällegi, ilmselgelt erakorraline olukord, arvestades, et ma kohvi ei joo). Pärast seda oli muidugi tunne, et nüüd on mõneks ajaks magamisega hambad, aga nüüd on kell kolm saamas ja vaikselt-vaikselt hakkab uni juba tulema.

Igatahes ei saa minust ilmselt kunagi lüpsjat, kalurit või postiljoni. Tea, kas minust korralikku emagi saaks. See ei ole ju ka hea, kui minust igal õhtul ainult 45 minutit täisväärilise inimesena asja on.

Tänavapraktika

Mitte ainult autoga ummikus istudes ei saa osa hommikusest rutiinist tööteel korda ajada. Siin-seal on küll mainitud, kuidas jooksu pealt ei ole kasulik süüa, peamiselt vist sellepärast, et niimoodi ei ole vaja erilist osavust, et see hommikucroissant endale kurku tõmmata, aga kosmoseseadused, eriti need, mis puudutavad meie paiknemist ajas ja ruumis, nõuavad oma. Tihtipeale võib mind nimelt hommikuti, loetud minutid enne tööpäeva algust kahurikuulina hotelliuksest väljumas näha.

Väga sujuvalt annab jooksu pealt kammida ka juukseid ja mökerdada huuli, teoreetiliselt võiks ilmselt pesta ka hambaid, kuigi see võiks, ma kujutan ette, kaasliiklejaid veidi häirida. Kindlasti on see sobivaks vahemikuks, millal tarbida hommikusi elulea aitavaid vedelikke, mis lisaks üles äratamisele aitavad ka tempot säilitada. Kriitilisematel hetkedel on võimalik ka kohe algava koosoleku materjale lugeda, kuigi niimoodi suureneb jällegi tõenäosus eluohtlikku olukorda sattuda. Kui mu viimase aja soeng ei oleks niivõrd high maintenance, siis annaks edukalt pooleteistkilomeetrisel tööteel kuivatada ka juukseid (tänahommikusel trekil minu ees tempot arendav proua seda ilmselgesti ka tegi). Kindlasti on see kahekümneminutiline kapak mööda Brüsseli tänavaid hea erinevate meilide koostamiseks ja sõnumite saatmiseks. Eile näiteks orgunnisin endale sms-i teel nädala teiseks pooleks juuksuriaega -- tõeline naine ei lase ennast sellistel hetkedel häirida asjaolust, et ta on kohe tööle hiljaks jäämas.

Huvitaval kombel olid täna lõpuks tööpostile jõudes alles ka kõik juhtmed, sallid, prillid ja pudelid, mida olin jooksu pealt vahelduva eduga kottidest ja taskutest välja tõmmanud ja siis jälle sisse toppinud. Kõige kriitilisemaks saab selle punkti juures tihtipeale see viimane kilomeeter parlamendihoones sees, kus tuleb asju seljast kiskuda, kõrvaklapi juhtmeid kotirihmade alt kätte saada, telefoni välja lülitada jne. Täna oli võit igaljuhul minu, kuigi viimasel sirgel vajus alatul kombel lahti kingapael.

kuna blogger on otsustanud lõpetada FTP kaudu üleslaadimise võimaluse pakkumise ja ma tõesti ei viitsi mingi muu blogimootori installeerimisega ja selgeksõppimisega tegelema hakata (vaadates, kuivõrd aktiivne on olnud minu blogimistegevus viimasel ajal, võib see osutuda väikeste hallide ajurakukeste, millega nagunii eriti hõisata pole, raiskamiseks), olen läinud hoopis järjekordse kolimise teed. mingit mõistlikku ja lihtsalt kasutajanime bloggeril muidugi pakkuda ei olnud, mistõttu oleme tagasi vana hea moonragesi juures (igavene tänu, dylan thomas): moonrages.blogger.com

vanad asjad veel mõnda aega rahulikult siin edasi.

nüüd olen küll üleni ära sotsialiseerunud. eile õhtul lausa lahkusin mõneti ebaviisakalt söögilauast, et omaette diivanil vedeleda. tegelikult on kõik jube hästi ja elu on just praegusel hetkel kindlasti vaheldusrikkam kui ta seda juba mõnda aega olnud on. lihtsalt minu isiklik jätkusuutlikkus jätab siiski veel soovida.

ei saa nüüd just öelda, et mulle oleks selle blogi unarusse jätmist ülemääraselt ette heidetud (üritan mitte lasta ona õrna ego sellest väga kõigutuda), aga siiski. kui fotoprojekt juba mõnda aega tagasi mõneti ootamatult raginal käima läks, siis ma tegelikult ei arvanud, et need kaks lehte teineteist kuidagi välistama peaksid. tegelikult on sinna igaks päevaks midagi postitada leidmisele siiski nii palju auru ära läinud, et siia pole miskit jäänud. olen isegi väga üllatunud, et see seal juba pea 200 päeva vastu pidanud on.

aga täna algab töö kella 20.00 asemel hoopiski kell 21.30 ja võimalik lausa, et mul on üle tüki aja ka midagi öelda (aga see selgub siiski asja käigus) ja siin ma nüüd olen.

tänasega algab tegelikult järjekordse paneuroopa-skeemi viimane etapp, sest keskpäeval jõudsin oma majasuuruse kohvri ja pungitava fotokotiga zürichist strasbourgi, et siin mõned päevad tööd teha ja siis reede hommikul pariisi ja kopenhaageni kaudu koju lennata.

skeem algas kaks nädalat tagasi brüsselis, viis siis üheks õhtuks luksemburgi, kus ma vastu ööd kohtusin kunagise korterikaaslase katriniga, keda polnud poolteist aastat näinud. järgmiseks hommikuks nägi skeem ette luksemburgist zürichi poole teele asumise. prantsusmaal tegime väikese detouri vosgesi mägede alt, sest õiges kohas jäi maanteelt maha keeramata, mistõttu sattusimegi keset elsassi põlde, sarasid ja metsi maailmatuma pikka tunnelisse ja kui sellest väljusime, olimegi juba peaaegut šveitsis.

järgmisel hommikul jätkus skeem zürichist šveitsi prantsuskeelsesse osasse ja üles mäkke, üleni chalet'dest koosnevasse asumisse nimega nendaz ja sealt siis järgneva nädala jooksul igapäevaselt trossi käljes rippuva kasti sees natuke veel üles ja siis vahelduva eduga alla tagasi.

kuna mina olin mäesuuskadel enne veetnud võib-olla kokku paar tundi, siis on ilmselt mõistetav, et minu tugev külg selle reisi sportlike ürituste seas oli hoopiski wii-bowling, kus ma kõigile veenva tuule alla tegin. mäest alla tulemisega oli nii, et viimane päev juba täitsa tulin, kuigi teisel päeval hangitud suusainstruktor mike (esimene päev päädis viiekordse kukkumisega esimesest nõlvast alla tulekut üritades) ei tahtnud seda siiski kuidagi uskuda. see, et ma viimase kahe päeva jooksul kohati kogu seda värki isegi juba nagu nautisin, oli siiski peaaegu kogu ulatuses mike'i teene, missiis, et ma tema kahe instruktaažisessiooni käigus mitte hetkekski ei tundnud, et ma iseseisvalt selle kõigega võiks hakkama saada (põhimõtteliselt, nii kui mingi kiirus üles tuli, panin igaksjuhuks külje maha ja ilma suuska ära võtmata püsti enam ei saanud, mis oli ikka omaette frustreeriv ja ruineeriv; seevastu see viimasel päeval veidi järsemast nõlvast tehtud kümnemeetrine selili ja pea ees alla libisemine oli hoopis vingem -- pärast esimest ehmatust kippus juba veeremise käigus kõikehõlmav naer peale, sest et suusad olid ju ometigi suunaga taeva poole ja suusakepp koos vasaku kindaga kaugenes minust iga hetkega aina saavutamatumasse kaugusesse; mike, kes viimasel õhtul kohalikul suusabaasi tantsuõhtul mulle ka sinist värvi medali kaela riputas -- nädal aega suusakoolis käinud põlvepikkused lapsed said ka samasugused -- kuulas minu kirjeldust mõnda aega veidi ehmunult, aga siis nentis temagi, et kui juba peab kukkuma, siis pigem ikka veidi flamboiantsemalt, kui et lihtsalt puus hange asetada).

laupäevahommikuseks erivarajaseks lahkumiseks olid nii suve- kui talvekummidega autod kallakuga garaažiesisesse jäätunud. lõpuks said meesterahvad need sealt siiski lahti nikerdatud, aga seda ka praktiliselt oma elu hinnaga. igatahes olime laupäeva keskpäevaks tagasi zürichis, kust kõikehõlmav talv meid jälle kätte sai -- kui lahkudes oli seal olnud kümnekraadine kevadilm, siis nüüd sadas taevast alla kõiksugust lumesarnast ollust ja õhtul külla jalutades tahtis külm silmanägemise võtta.

eilne päev oli siiski tšill kolmetunnise brunchiga kunstihoone restoranis ja, suuresti kuna külm jätkus ja me olime juba seal, väikese ekskursiooniga kunstisaalis.

mitte, et nüüd midagi erilist öeldud sai, aga taustsüsteemi veidi ikka.

alles see oli, kui kümne aasta möödumise puhul kooli lõpetamisest toimus klassi kokkutulek. omamoodi õõvastav ja kummaline väljavaade, eksole (samas, ootamatult, üldsegi mitte eriti õõvastav ega... noh, üldse mitte eriti õõvastav kogemus). inimesed olid üldiselt sellised nagu neist oodata oligi, ilmselt oleme ka juba piisavalt vanad ja samas ka siiski veel piisavalt noored, et mitte tunda enam/veel erilist vajadust pissing contestide järele ja vaevalt kellelgi õnnestus sellest üritusest endale mingeid traumasid hankida (kui ehk järgmise päeva teatav pohmelus välja arvata).

eelmisel nädalal saabus minu postkasti aga e-mail, mis igast otsast vaadatuna on ikka kõvasti kõrgem pilotaaž, kindlasti ka õõvastuse ja kummalisuse poolest. ilmselt ongi kõige mõistlikum see siin unabridged ära tuua:

Tere vanad sõbard

Osasid teist nägin viimati aastal 1986 ja nüüd vist olekski mõnus jälle kohtuda. Lugu on nii, et meie kasvataja Hella töötab ikka veel lasteaias ja tal on 16. November (esmaspäev) juubel mille tähistamisele ta ka meie rühma ootab. Lähme eks? Viime lilled ja kingituse. Kellel lapsed võtke kaasa.

votnii. et siis mul on lasteaia kokkutulek. ma ei teagi nüüd, kas asjaolu, et ma sel päeval brüsselis tööd hoopiski vihun on hea või halb asi. sest ühestküljest ei ole mul nendele inimestele ju hoopiski midagi tõestada. ja teisest küljest -- einoh...

minu lasteaia-aegne boifrend, ilmselt siiani elu kõige diibim suhe, on igatahes nende inimeste hulgas, kelle aktsiooni algatanud inimene kadunuks kuulutas. ise kohtasin teda viimati aastal 1988, pärast esimest klassi koolinoorte tantsupeol.

h

kunagi sai trolliga sõidetud pikalt ja pidevalt, sest selleks, et mustamäe tagantotsast välja saada, oli ikkagi kõige mõistlikum trolli kasutada. peale selle olid lühemad trolliotsad lahutamatu osa ka eepilistest noolekamängudest (kirjutasime peatuses suurelt asfaltile, et "troll nr 5 2 peatust", see oligi kõige parem moodus lähenevatel jälitajatel eest lipsata) ja mõnikord istusime lihtsalt esimese ettejuhtuva trolli peale ja edasine sõltus juba sellest, kuhu see viis.

nüüd olen tänu saabuvale elukohale jälle paar korda trolliga sõita saanud ja peab tunnistama, et inimesed on seal ikka keskmiselt kõvasti agressiivsemad kui 16 bussis. neil laupäevaõhtustel vallatutel noormeestel, kes olid ilmselgelt napsitamisega juba lõuna paiku alustanud ja ühegi kaasliikleja eest saladuseks ei tahtnud jätta, et nad hirveparki teel on, oli valjuhäälseks agressiivsuseks vähemalt mõjuv põhjus -- ikka juhtub, et pärast teatavat kogust alkoholi hakkad endale jube vaimukas ette tulema. tänastel tütarlastel ei saanud küll mingit vabandust olla.

igasugused "aga ma talle ütlesin" lood mõjuvad mulle üldiselt nagu küüned piki tahvlit. ühestküljest on nende ütlemiste adressaadiks tihtipeale inimesed, kes on üsna lihtsaks märklauaks -- tavaliselt erinevad teenindajad või töökohustustest tulenevalt telefoni võtma sunnitud olnud ametnikud. teisestküljest, isegi kui inimene on kuidagi oma käitumisega sellise ütlemise ära teeninud, siis on ikka eriti nõrk ja madalalaubaline kohe rõõmsalt haarata võimalusest sama madalale laskuda.

ühe tänase tüdrukuga oli leidnud aset see üsna levinud intsident, kus täis trollis trügis nendele ligi keegi enese eest väljas vanainimene, kes siis oli tütarlapse all olevat istekohta endale nõudnud. mille peale (ja seda kuulutas tüdruk nüüd eriti uhkelt) oli tema teatanud, et ei kavatsegi liigutada, sest tema on pileti eest maksnud ja kavatseb kogu raha eest transpordikogemust saada ja "kuis a oled nii nõrk, et ei jaksa püsti sõita, siis ära roni ühistransporti."

see tänapäeva inimese üha süvenev ja üha põhjendamatum sense on entitlement mõjub minu zennile väga halvasti.

h

Blogged with the Flock Browser