nüüd olen küll üleni ära sotsialiseerunud. eile õhtul lausa lahkusin mõneti ebaviisakalt söögilauast, et omaette diivanil vedeleda. tegelikult on kõik jube hästi ja elu on just praegusel hetkel kindlasti vaheldusrikkam kui ta seda juba mõnda aega olnud on. lihtsalt minu isiklik jätkusuutlikkus jätab siiski veel soovida.

ei saa nüüd just öelda, et mulle oleks selle blogi unarusse jätmist ülemääraselt ette heidetud (üritan mitte lasta ona õrna ego sellest väga kõigutuda), aga siiski. kui fotoprojekt juba mõnda aega tagasi mõneti ootamatult raginal käima läks, siis ma tegelikult ei arvanud, et need kaks lehte teineteist kuidagi välistama peaksid. tegelikult on sinna igaks päevaks midagi postitada leidmisele siiski nii palju auru ära läinud, et siia pole miskit jäänud. olen isegi väga üllatunud, et see seal juba pea 200 päeva vastu pidanud on.

aga täna algab töö kella 20.00 asemel hoopiski kell 21.30 ja võimalik lausa, et mul on üle tüki aja ka midagi öelda (aga see selgub siiski asja käigus) ja siin ma nüüd olen.

tänasega algab tegelikult järjekordse paneuroopa-skeemi viimane etapp, sest keskpäeval jõudsin oma majasuuruse kohvri ja pungitava fotokotiga zürichist strasbourgi, et siin mõned päevad tööd teha ja siis reede hommikul pariisi ja kopenhaageni kaudu koju lennata.

skeem algas kaks nädalat tagasi brüsselis, viis siis üheks õhtuks luksemburgi, kus ma vastu ööd kohtusin kunagise korterikaaslase katriniga, keda polnud poolteist aastat näinud. järgmiseks hommikuks nägi skeem ette luksemburgist zürichi poole teele asumise. prantsusmaal tegime väikese detouri vosgesi mägede alt, sest õiges kohas jäi maanteelt maha keeramata, mistõttu sattusimegi keset elsassi põlde, sarasid ja metsi maailmatuma pikka tunnelisse ja kui sellest väljusime, olimegi juba peaaegut šveitsis.

järgmisel hommikul jätkus skeem zürichist šveitsi prantsuskeelsesse osasse ja üles mäkke, üleni chalet'dest koosnevasse asumisse nimega nendaz ja sealt siis järgneva nädala jooksul igapäevaselt trossi käljes rippuva kasti sees natuke veel üles ja siis vahelduva eduga alla tagasi.

kuna mina olin mäesuuskadel enne veetnud võib-olla kokku paar tundi, siis on ilmselt mõistetav, et minu tugev külg selle reisi sportlike ürituste seas oli hoopiski wii-bowling, kus ma kõigile veenva tuule alla tegin. mäest alla tulemisega oli nii, et viimane päev juba täitsa tulin, kuigi teisel päeval hangitud suusainstruktor mike (esimene päev päädis viiekordse kukkumisega esimesest nõlvast alla tulekut üritades) ei tahtnud seda siiski kuidagi uskuda. see, et ma viimase kahe päeva jooksul kohati kogu seda värki isegi juba nagu nautisin, oli siiski peaaegu kogu ulatuses mike'i teene, missiis, et ma tema kahe instruktaažisessiooni käigus mitte hetkekski ei tundnud, et ma iseseisvalt selle kõigega võiks hakkama saada (põhimõtteliselt, nii kui mingi kiirus üles tuli, panin igaksjuhuks külje maha ja ilma suuska ära võtmata püsti enam ei saanud, mis oli ikka omaette frustreeriv ja ruineeriv; seevastu see viimasel päeval veidi järsemast nõlvast tehtud kümnemeetrine selili ja pea ees alla libisemine oli hoopis vingem -- pärast esimest ehmatust kippus juba veeremise käigus kõikehõlmav naer peale, sest et suusad olid ju ometigi suunaga taeva poole ja suusakepp koos vasaku kindaga kaugenes minust iga hetkega aina saavutamatumasse kaugusesse; mike, kes viimasel õhtul kohalikul suusabaasi tantsuõhtul mulle ka sinist värvi medali kaela riputas -- nädal aega suusakoolis käinud põlvepikkused lapsed said ka samasugused -- kuulas minu kirjeldust mõnda aega veidi ehmunult, aga siis nentis temagi, et kui juba peab kukkuma, siis pigem ikka veidi flamboiantsemalt, kui et lihtsalt puus hange asetada).

laupäevahommikuseks erivarajaseks lahkumiseks olid nii suve- kui talvekummidega autod kallakuga garaažiesisesse jäätunud. lõpuks said meesterahvad need sealt siiski lahti nikerdatud, aga seda ka praktiliselt oma elu hinnaga. igatahes olime laupäeva keskpäevaks tagasi zürichis, kust kõikehõlmav talv meid jälle kätte sai -- kui lahkudes oli seal olnud kümnekraadine kevadilm, siis nüüd sadas taevast alla kõiksugust lumesarnast ollust ja õhtul külla jalutades tahtis külm silmanägemise võtta.

eilne päev oli siiski tšill kolmetunnise brunchiga kunstihoone restoranis ja, suuresti kuna külm jätkus ja me olime juba seal, väikese ekskursiooniga kunstisaalis.

mitte, et nüüd midagi erilist öeldud sai, aga taustsüsteemi veidi ikka.