Tänavapraktika

Mitte ainult autoga ummikus istudes ei saa osa hommikusest rutiinist tööteel korda ajada. Siin-seal on küll mainitud, kuidas jooksu pealt ei ole kasulik süüa, peamiselt vist sellepärast, et niimoodi ei ole vaja erilist osavust, et see hommikucroissant endale kurku tõmmata, aga kosmoseseadused, eriti need, mis puudutavad meie paiknemist ajas ja ruumis, nõuavad oma. Tihtipeale võib mind nimelt hommikuti, loetud minutid enne tööpäeva algust kahurikuulina hotelliuksest väljumas näha.

Väga sujuvalt annab jooksu pealt kammida ka juukseid ja mökerdada huuli, teoreetiliselt võiks ilmselt pesta ka hambaid, kuigi see võiks, ma kujutan ette, kaasliiklejaid veidi häirida. Kindlasti on see sobivaks vahemikuks, millal tarbida hommikusi elulea aitavaid vedelikke, mis lisaks üles äratamisele aitavad ka tempot säilitada. Kriitilisematel hetkedel on võimalik ka kohe algava koosoleku materjale lugeda, kuigi niimoodi suureneb jällegi tõenäosus eluohtlikku olukorda sattuda. Kui mu viimase aja soeng ei oleks niivõrd high maintenance, siis annaks edukalt pooleteistkilomeetrisel tööteel kuivatada ka juukseid (tänahommikusel trekil minu ees tempot arendav proua seda ilmselgesti ka tegi). Kindlasti on see kahekümneminutiline kapak mööda Brüsseli tänavaid hea erinevate meilide koostamiseks ja sõnumite saatmiseks. Eile näiteks orgunnisin endale sms-i teel nädala teiseks pooleks juuksuriaega -- tõeline naine ei lase ennast sellistel hetkedel häirida asjaolust, et ta on kohe tööle hiljaks jäämas.

Huvitaval kombel olid täna lõpuks tööpostile jõudes alles ka kõik juhtmed, sallid, prillid ja pudelid, mida olin jooksu pealt vahelduva eduga kottidest ja taskutest välja tõmmanud ja siis jälle sisse toppinud. Kõige kriitilisemaks saab selle punkti juures tihtipeale see viimane kilomeeter parlamendihoones sees, kus tuleb asju seljast kiskuda, kõrvaklapi juhtmeid kotirihmade alt kätte saada, telefoni välja lülitada jne. Täna oli võit igaljuhul minu, kuigi viimasel sirgel vajus alatul kombel lahti kingapael.