õhtu üle platsi roosa otsaga majas. vaadatud pilte kahest pulmast. üks oli klassivenna oma. ilmneb, et viis aastat peale keskkooli lõppu on neid klassivendi, kellel ei ole veel last järgi jäänud umbes poole käe sõrmede jagu. kuidagi ahistav teadmine. mitte ainult sellepärast, et "näed, alles see oli...", vaid ka sellepärast, et avastad, et oled ise elanud mingis hoopis teises mullis. kus inimesed ei abiellu veel ja ei saa veel lapsi ja see ongi normaalne.


ma olen tõesti juba piisavalt vana ja kogenud, et teada -- normaalsus on linnalegend. aga kuna ongi ainult üks elu, siis aegajalt kerkib ikka see paaniline küsimus -- kas ma olen seda valesti elanud? kas ma olen jõudnud juba kõik ära rikkuda, kõik ära raisata?


h