ostsin endale täiesti kogemata praegu ilmselt maailma rôvedaima joogi. istub siin mônitava ilmega nüüd minu kôrval nôukogu maja tôlkide toa arvutilaual. tundub nii räige, et ma pole julgenud seda isegi lahti teha -- cocacola light lemon. vajutasin automaadil katastrofaalselt valet nuppu, noh. kusjuures sinna läksid ka minu viimased sendid, nii et kui siit diivani vahelt just 60t senti ei leia, siis on see rong lôplikult läinud...

saatuslik viga on muidugi môneti pôhjendatav sellega, et lightlemoni tasemel töönädal on just lôppenud. nagu arvata oligi, saabus kustumine iga ôhtuga aina varem. eile näiteks olin juba enne ühteteist üsna küpsis, a sellel vôis muidugi miskit pistmist olla ka sellega, et kui me juhtisime elina tänava nurgapealses udupeenes suhsigrillikohas meid teenindanud noormehe tähelepanu asjaolule, et ta on unustanud meie arvesse kirja panna meie söögid, kallas ta meile tänutäheks veel kolmandagi klaasi veini.

sellemôttes jäin eile muidugi stiilipuhtaks, et kôigepealt dinner asutuses, kus kenad vanemad meesterahvad hellalt teineteisele otsa vaatasid ja siis eurovisioon, hollandi keeles. lôpp on hägune, tooni annab mööduvate tulede blur taksoaknast, place sablon to place dailly...

h

eks ma ilmselt ise selle ikka endale kaela tõmbasin, kuigi võiks ju ka süüdistada kaarinit, kes minu täiesti retoorilise mõtliku küsimuse peale, et "ei tea, kas peaks endale "the west wingi" boxseti tellima, arvestades, et ta on kolmekordselt alla hinnatud?" vastas lihtsalt "jah". mistõttu minu kena härras jõuluaeg ongi nüüd sisustatud (eile ta lasi mul kokku arvutada ka, et kuimitu tundi see 154 osa on -- umbes 103).

tänasega, ma arvan, peaks esimene hooaeg ühele poole saama, kuigi võimalik, et lõpuspurt jääb homsesse õhtusse (ja kas saakski olla midagi kohasemat, millega jõululaupäeval maalt vanaema juurest ägisedes koju jõudes õhtu mööda saata?). inimkaod (peamiselt minu enda inimlikkuse arvel) on muidugi arvestatavad, aga mis teha.

ausaltöeldes, isegi vahepealse "studio 60" sähvakaga, ma olin unustanud milline vaimustav sõnadelaviin aaron sorkini firmamärgiks on. enamikku neist esimese hooaja osadest olen ma ju kunagi omal ajal näinud ja tuleb küll tuttav ette, aga juba praegu on tunne, et ma pean seda uuesti vaatama kohevarsti, et kõik sinna sisse topitu üles korjata.

teine asi, mis põhimõtteliselt küll teada oli, aga siiski pidevalt mind üllatusena tabab, on see, et seitsme aasta jooksul jõudsid seal episoodilistes rollides ikka kõik mängida. nüüd on muidugi tore vaadata, et mida need episoodilised tegelased pärast tegema on hakanud. kõrgklassi prostituudist laurie rollinsist on näiteks saanud dr.lisa cuddy... või siis president bartletti noorimast tütrest sterling cooperi inetust pardipojast sekretär/klaasist lae murdja peggy... noh, ja josiah bartlett on saanud ametlikku tunnustust kui "best fake president ever."

Paris Hilton Gets Presidential with Martin Sheen by Paris Hilton

ja ükshetk avastasin ehmatusega, et john spencer on väga sarnane donald rumsfeldile. eriti kui tal prillid ees on.

h

täheldan teatavat kergema vastupanu teed minemise trendi. (no see, et antud sõnavõtus peitub hinnanguandmine on muidugi mõneti silmakirjalik...)

mis värk sellega on, et viimasel ajal enam filme ei lõpetata? niipalju kui ma sajanditetagusest muusikaliteratuuri tunnist mäletan, oleks isand bachil selline asi igatahes juba pärast kaht pöffipäeva katuse korralikult sõitma võtnud (sest et tema oli ju see, keda pojad kiusasid õhtuse harmooniumimängu lõpetuseks sellega, et jalutasid ilma lõppakordita minema, misjärel vana johann, või siis sebastian, pidi ise tuhvlid jalga ajama, öömütsi tuti silma pealt ära tõstma ja lõpuakordi maha mängima, sest muidu poleks ta öösel und saanud).

sellesmõttes, et mõnikord on ju tore, eksole kui režissöör vaatajat niivõrd palju usaldab, et laseb tal ise enda jaoks sobiva lõpu välja valida. aga selline massiline otsene või kaudne freezeframe viimases stseenis, mis ei paljasta mõhkugi selle kohta, kas peategelane sai siis surmava südamerabanduse, silmnägemise tagasi vms., no see tundub tõesti juba laiskus. või siis et lihtsalt odav vaatajale pugemise trikk.

noh, et pange sinna ise endale sobiv lõppakord. selline nagu teile meeldib. ja kui te olete seda tüüpi, kes antud linateosest muffigi aru ei saanud, siis itsõukei, vaataja on kuningas, isegi kui ta seda ära teeninud pole.

h

varastasin reedel pariisi lennujaama laundžist "tatleri". mida? see oli seda tüüpi päev (strasbourg-pariis-stockholm-tallinn) kui tegelt ei taha midagi rohkem teada majanduskriisist või barack obamast või isegi uuest nikon d90st. igatahes, kõige muu kohta kommenteerima ei hakka, aga "new social concepts" lõik sisaldas siiski paari täitsa tabavat terminit. loomulikult range diskleimeriga, et kõik üle21sed kasutagu neid omal riisikol ja väga ettevaatlikult.

texpectcation - the agony of waiting for a text from someone you fancy. 'I met a hot boy at mahiki on wednesday and since then I've had serious texpectation.'

chairdrobe - accumulating discarded outfits on a chair in a bedroom leads to this slightly more sophisticated version of a 'floordrobe'. 'mummy can you get my versace dress drycleaned? It's on the chairdrobe.'

vacationship - a fling rekindled whenever the participants meet up in their usual holiday destinations, with no expectations that it will be sustained back in britain. 'oh, I've known harry for years - we always have a vacationship in mustique.'

fakebook - asking someone you hate to be a friend on facebook (or accepting their invitation). 'i can't believe that bitch camilla has fakebooked me.'

kodak courage - facebook-induced phenomenon - the result of party photos now being posted on the net within 12 hours. attention-seekers are likely to be afflicted hamming up their antics so that they seem like fun and crazy people when they get 'tagged'.

nillionaire - someone with no money. merely a temporary state for most who use the term. 'i don't get paid till next week -- i'm a total nillionaire.'

procrasturbate - self-gratifying procrastination: 'i had so much homework but i spent all day procrasturbating.' not (necessarily) as dirty as it sounds.

h

mulle meeldis uus bond. ja ma ei ütle seda lihtsalt sellepärast, et originaalitseda. või sellepärast, et daniel craigil on uskumatult sinised silmad (mis muidugi ka kahjuks ei tulnud). mulle meeldis uus bond, sest temas oli sellist steve mcqueeni teravat stiilsust ja ta oli algusest lõpuni nagu pingul vedru, laskmata sul hetkekski unustada, mis on kaalul ja mis on kaotatud. mulle meeldis see tegijate ambitsioon saada tõsiseltvõetavaks ja see jäägitu detailne pühendumus, millega nad seda eesmärki püüdma on asunud. mulle tundub, et nad on andnud mulle tagasi selle teadmise, et bond on rohkem kui tavaline actionfilm ja bond ei ole ainult tühi kest, puutumatu ja surematu.

ma olen ilmselt alati arvanud, et bond on küüniline, sest selline eemalviibiv nõtkus ei saa olla päris, või siis et vähemalt ei saa olla kõik. aga nüüd mulle tundub, et võib-olla tuleneb selline mulje lihtsalt sellest tagasivaatavast pilgust kogu jadale ja et võib-olla flemingu bond, keda connery ometigi üsna tõetruult kehastas, ei olnudki mitte niivõrd küüniline kuivõrd lihtsalt oma ajastu produkt, Mees, kes päästab maailma suht hobikorras ja lihtsalt sellepärast, et ta on selles juhtumisi päris hea. loomulikult pidi selline produkt ka kusagilt pärit olema, aga selleks ajaks kui bond kinolinale jõudis, oli see väike detail juba ebaoluline -- kesse tahtiski teada, miks bond kõigi ettejuhtuvate siresäärtega voodisse siirdus, pigem ehk huvitas hoopiski küsimus, et *kuidas* ta seda teeb ja kuidas saaks mina siit miskit selle kohta õppida.

misjärel tulid seitsmekümnendad ja roger moore, kes ei olnud mitte niivõrd aloof kuivõrd lihtsalt manipuleeriv, mitte lihtsalt olemasolevast parimat võttev vaid lausa hedonistlik ja selle kõigega samuti oma ajastu produkt. ja see selgitab ka natuke, miks seejärel, kaheksakümnendatel tekkis selline peataolek, kus bonde mängisid vaheldumisi erinevad vanemad härrasmehed (kelle puhul bondilik dändikäitumine tõesti juba vähe naeruväärsena tundus) -- sest kuna tegelaskujult olid kõik nurgad maha lihvitud, siis ei jäänudki suurt midagi enam järele.

timothy daltoni saabumine märgib minu jaoks ausaltöeldes ikka täielikku minnalaskmist, lihtsalt going through the motions. tegelikult taheti juba siis brosnanit bondiks, paisuv kumu selle ümber tõstis aga brosnani vinduva telesarja "remington steele" reitingut niipalju, et tegijad otsustasid siiski ära kasutada ka brosnani viienda lepinguaasta ja sarjast veel ühe hooaja (kõige nõrgema, ilmselt mõneti ka sellepärast, et vaesel pierce'il oli tuju suht hapu) välja pressida. mistõttu jäi brosnan rongist maha.

ma pean tunnistama, et "goldeneye" on tegelikult üks mu lemmikbonde (pärast ammulisui "casino royale" alguses oleva parcouri-stseeni vaatamist imdb-st aru pärima minnes selgus, et nende kahe filmi režissööriks oli sama mees -- martin campbell), suuresti ilmselt sellepärast, et sealt õhkus sellist uueks tegemise indu. pärast seda läks kõik muidugi kolinal allamäge (mida iseloomustab ka asjaolu, et kolme järgneva filmi pealkirjad on praktiliselt äravahetamiseni sarnased, kahe puhul on lihtsalt sõnu ümber tõstetud minuarust) -- ilmselt taheti seeria mingile töötavale ärimudelile allutada, ainult et see inimene, kes selle mõtte peale tuli ei saa küll siit planeedilt olla.

niisiis, jah, 'quantum of solace' ei ole film, mis omaette jalul püsiks -- ilma 'casino royaleta' ei oleks tal sisu, lugu oleks alguse ja lõputa ja bondi kohta ei saaks me mitte midagi teada. aga, arvestades, et tegemist ei ole mingi suvalise actioniga, siis polegi see ju point -- me ju kõik teame, misasi on bond. mis mulle meeldib on tegijate katse lõpuks ometi ka uurida küsimust, kes ta on. alustades sellest, et näe, bond ka inimene. ja tõesti on tulnud kätte aeg tunnistada, et bond on küüniline, mitte niivõrd puuduliku empaatiavõimega kuivõrd pigem niivõrd tihkelt kokku pakitud emotsioonidega, et tundub peaaegu ebainimlikult jäik.

arvestades, et tegijad on endale võtnud ülesandeks kogu legend juppideks võtta, prügi ja kleepekas maha pühkida ja uuesti kokku panna, on kõik lausa väga hästi. sellised operatsioonid kipuvad kahetsusväärselt tihti kolossaalselt vastu taevast lendama. craigi bondiseeria on sirgjooneline ja toores ja niivõrd inimlik, et lubab andestada kõik selle, mis on ebarealistlik ja ülepaisutatud (aga ilma milleta ei oleks bond enam bond).

see tänaval sms-ide trükkimine on mul nüüdseks juba päris hästi käpas, nii et sellesmõttes võiksid telefonipostid mupoolest ka edaspidi polsterdamata jääda. pigem on praegusel kevadisel aastaajal probleem selles, et näpp külmab ära.

a need uued davidoffi reklaamipostrid on küll minu surm. vähe sellest, et on oht ise endal ootamatult kael kahekorra keerata, näen ennast lähitulevikus ka korduvalt prügikastide otsa ja autode alla jalutavat. ja ausaltöeldes, ma ei oska seda isegi väga kahetseda...

kôige nilbemat tüüpi programm on kindasti selline, mis suunab mind poole neljast viieni alde fraktsiooni ja siis üheksast poole üheteistkümneni imco komisjoni, mis tâhendab seda, et ma pean siin terve ôhtupooliku passima. olukorda eksasbereerib veelgi see kôikehôlmav uni, millega kogu selle ajaperioodi vältel vôidelda tuleb. olen täiesti pretsedenditult juba läbi lugenud terve guardiani, jalutanud paar kilomeetrit maja ühest otsast teise ja arutanud erinevate vastutulevate kolleegidega möödaminnes, kuidas saatus on minu vastu erakordselt ôel, aga mingi erilist hôlpu sellest kôigest olnud ei ole.

mistôttu haarasin puhvetist ühe kokalaidi ja tulin vaatama, mis internetil mulle pakkuda on. ajalehelugemisest oli vähemalt niipalju kasu, et tutvustas mulle lehekülge passiveaggressivenotes.com. sealne link omakorda meenutas, et this american life 'i saab ju ka internetis kuulata. pealkiri ei ole ehk kôige lootustandvam, aga sellest ei tohiks lasta ennast heidutada. tegemist on national public radio saatega, mis igal nädalal vôtab üles mingi teema (näiteks "music lessons" vôi "testosterone" vôi "it's never over") ja räägib siis kolm-neli sellega seotud lugu. mônikord räägivad korrespondendid lugusid omaenda elust, mônikord on leitud keegi igapäevainimene, kes oma loo räägib. hästi lihtne ja inimlik, mônikord naljakas, mônikord môtlemapanev. näitab, et vähemalt see hea külg on ameerikal küll, et seal on kôik vôimalik -- kôigi vôimalike teemade puhul on vôimalik leida inimesi, kellel sellega ühest vôi teisest küljest isiklik kokkupuude on olnud.

h

ausaltöeldes on asjaolu, et täna õhtul saab vist ilma söögi- ja joogiasutusteta (sest kõik võimalikud kaaslased on riigist lahkunud) peaaegu sama rõõmustav kui teadmine, et töönädal on selleks korraks läbi. pärast järjekordset liighilist uinumist eile kell 1, oli kõige tipp muidugi see tänahommikune kellakaheksane navette (buss, mis laisemad euroinimesed kesklinnast parlamendi ja euroopa nõukogu juurde viib), suurepärane improvisatsiooniline lavastus sellest, kuidas hommikul kõik halvasti olla saab. esiteks pidi teda lausvihmas kitsal kõnniteeribal koos miljoni teise mutriga ootama (kusjuures miljonil teisel mutril olid kaasas kohustuslikud soliidselt üheülbased ratastel väikekohvrid, sest kohe pärast tänast tööpäeva lõppu toimub ju mutride organiseeritud eksodus riigist). ja siis olime me kõik, rohkem või vähem märjad, seal bussis ja buss liikus hommikustes ummikutes edasi umbes viis meetrit minutis, mis ühestküljest oli ebameeldiv muidugi seetõttu, et tööpäeva algushetk lähenes peadpööritava kiirusega, aga teisestküljest ei mõju selline varahommikune saba ja sarvedeta loksutamine õhtusele veinisõbrale just kõige apetiitsemalt.

kuna kohalejõudes oli etteaste alguseni aega umbes viis minutit, siis tuli loomulikult peaees eurokoridoridesse sukelduda, endal ainult udune aimdus sellest, kuidas rahvapartei koosolekusaali lae all olevasse eesti kabiini saab. mistõttu esiteks muidugi traditsiooniline vale saal (ukse peal hajameelselt hambavahesid puhastav koristajatädi vaatas mind teatava hämmeldusega, kui ma ülehelikiirusel täiesti inimtühja tõlkekompleksi tormasin). põhimõtteliselt, nüüd kui ma totaalselt ja igavikulist äraeksimist enam eriti ei karda (see kehtib pigem muidugi suure maja kohta, sest winston churchilli nimelise hoone puhul olen ma endiselt suht kindel, et selle koridorides on terve trobikond inimesi, kes juba aastaid väljapääsu või vähemalt mõnda tuttavana näivat kohta otsivad), on üsna põnev erinevatesse koridoridesse ja trepikäikudesse ja vaadata, kuhu välja jõuab. pakilisematel hetkedel on see arhidektuuriime siiski veidi frustreeriv.

eilne moodsa klassika teemaline plõksimine ja neimdropping on nüüdseks tekitanud vastupandamatu tahtmise üle kuulata "abbey road" ja "pet sounds". mistõttu sean sammud onu tommi juurde ja vaatan, kas seal müüakse mulle mõni teises nooruses heliplaat.

h

ma tean, et pärast kahte nädalat vaikust on eriti lame siia lihtsalt mingi video panna ja peale selle tuleb mul igal ôhtul pähe erinevaid tiraade, millega siin esineda, aga, parafraseerides ühte tuntud rongiônnetust, it's france, bitch, mistôttu ei ole ma niivôrd privilegeeritud, et igal suvalisel hetkel internetiseeruda. niisiis, euroopa parlamendi katakombidest teile minupoolt see. erilise pühendusega hellele.



h

dääm. postimees, of all things, oli siis see, mis saatuslikuks sai. olen küll kôvasti punnitanud sel aastal, et mitte 'american idoli' vôitjat teada saada enne kui ma ise saadet näen, aga nüüd avasin postimehe ja... dääm.

mitte, et see saade ise nii oluline oleks, aga pärast sarnast äpardust eelmisel aastal, tegin ma sel aastal tôesti pingutuse seda mitte teada saada.

h

ahjaa, ja kui peale minu peaks olema veel musjöö stephen colbert'i talendi austajaid, siis nende jaoks siia ka link maiuspalale. colbert on näinud suhteliselt palju vaeva, et avalikkuse ees mitte rollist välja tulla, aga eelmisel sügisel rääkisid tema ja jon stewart 'rolling stone' ajakirjas päris pikalt tegelaskuju 'stephen colbert' loomisest ja sellest, kuidas colbert'ile tegi kõige rohkem muret see, et ta ei tahtnud jätta muljet, et ta on jobu. antud videost tuleb ilusti välja, et ka on selle probleemi enda jaoks ilmselt lahendanud ja kuidas ta selle lahendanud on. minule isiklikult meeldivad kõige rohkem just need hetked, kui ta ei suuda rolli hoida ja naerma hakkab.

ei hakkanud videot siia üles toppima, sest see on vist jälle selline, mis lehekülje avamisel kohe stardib.

nägin juba eemalt lähenedes, et juubeliparki oli ehitatud midagi sõjaväelist, aga otsustasin siiski proovida sealt läbi pääseda. järgmine hetk oli nagu midagi "noore pensionäri" "rajale on jooksnud rahvariides neiu" taolist, sest olin järsku ümbritsetud sajast tuubast ja metsasarvest ja erinevates mundrites mehest ja rajasin endale meeleheitlikult teed sinnapoole, kus arvasin lähima väljapääsu olevat. tundus, et kogu euroopa sõjaväeorkestrid olid kokku tulnud, et teise maailmasõja lõppu, euroopa päeva tähistada. pargi kõrval seisid vähemalt leedu, rootsi, austria, hollandi ja luksemburgi relvajõudude bussid. ja mina mõtlesin, et näedsa, milline õnn on saada vallutatud ainult ühe riigi poolt, mis pärast seda veel ühehäälselt valeks riigiks (ehk siis vallutamise mõttes omamoodi õigeks, eksole) kuulutatakse. sest siis võid tõesti 9.mail korraldada sõjaväeparaade, ilma, et endal kibe maik suus oleks ja ei pea vabandama kahe jobu pärast, kellega sul endal tegelikult midagi pistmist ei olnud.

õhtul, kui merode'i platsil kusagil kesklinnas uitavat kadrit ootasin, oli see juubelipargis olev tohutu iseseisvusvärav värvilises tuledesäras ja ühendorkester mängis oodi rõõmule. vot siis euroopat, suurt ja ühtset.

h

kuna midagi eriti öelda ei ole, eksole, siis panen siia natuke vilesid ja kelli. ehk siis viimase nädala vist kõige popim netivideo.

(kuna seda videot ei andnud siia niimoodi postitada, et ta lehe avanemisel kohe tööle ei hakkaks, siis panen siia nüüd hoopis lingi lehele, kust ta pärit.)

ja lihtsalt, kuna topelt ei kärise, siis teine veel. ma pole just kõige suurem ricky gervaisi fänn (extras istus mõneti rohkem, aga briti office oli minu jaoks ikka natuke liiga karm kraam), aga see on minuarust päris hea. eriti jamie oliveri ja bob geldofi osatäitmised.



täna õhtu oli muidu päris vahva. endine naabrimees mängis bassi ja noor lootusandev näitleja copped a feel, möödaminnes ja kogemata, aga siiski.

h