täna õhtul tuli küll umbes kolm korda (õnneks küll mõneti varieeruvates seltskondades ja kindlasti erinevates geograafilistes punktides) jutuks asjaolu, et mulle ei meeldi lühikesed mehed (ja ma ei teagi, kuidas minu sellist seisukohta peegeldav narratiiv niivõrd resoluutseks muutunud on...) ja et me elina (ja taneliga) veetsime oktoobris öö bordellis, aga see ei muuda siiski seda nukkerrealistlikku tähelepanekut, mida viimane nädal ainult kinnitanud on ja mis samuti täna vähemalt korra valju häälega välja ütlemist leidis.

sellel on midagi pistmist põlvkonnaga. või siis mitte; võib-olla on sellel midagi pistmist hoopiski seltskonnaga. inimestega, kes on nii üksikasjadeni teadlikud kõigest, mis toimub nende ümber, kes usuvad tõsimeeli, et neil on isiklik vastutus maailma püsimajäämise ees. ja kes samas ei suuda kuidagi täiskasvanuks saada -- ei suuda suhteid hoida ja peret luua ja on ise selle pärast ka juba natuke mures ja hirmul ja selle mure ja hirmu peletamiseks käituvad nagu isepäised lapsed, ühelt absurdselt pildilt teisele lennates.

kes on siis isekamad -- need, kes maailmas kaotavad iseenda või need, kes iseendas kaotavad maailma? ja kas õnnelikumad inimesed on need, kes ei anna järele enne kui nad saavutavad rahulolu või need, kes saavutavad rahulolu järele andmisest?

ma olen liiga vana, et mitte olla mina ise. nüüd jääb ainult loota, et minust endast piisab.

h

arvestades, et eelmisest apokalüpsisest jäin ma täiesti ilma, sest olin sunnitud päev enne seda riigist lahkuma, on see väljas toimuv muidugi tänuväärne. täna enne tööle minekut kaalusin tõsiselt, kas põhjendus, et ma ei suutnud vanalinna üles leida, või siis et teed oma aiast välja, oleks piisav, et mitte minna.

veerenni tänava raudteeülesõit oli omadega segi juba siis kui me kolme ajal kesklinna sõitma hakkasime. tõkkepuu oli permanentselt all, kellad üürgasid ja tuli sähvis. iga natukese aja tagant viskas järjekordsel komplektil autodel jällegi üle ja nad sooritasid tõkkepuude vahelt slaalommanöövri. tõkkepuu oli jätkuvalt all ka umbes kuus tundi hiljem kui ma uuesti siiakanti jõudsin. kuna edukaks ümberpöördeks puudus piisav vaateväli, siis pärast väikest ennetavat paanikat võtsime meiegi ette samasuguse proaktiivse liigutuse. sellesmõttes, et ma ei tea, mis siis toimub, kui sealt päriselt ka rong peaks tulema -- arvestades, et nähtavus on põhimõtselt null.

tõnismäel olid mingid kaks tüüpi, kes ilmselgelt olid endale eesmärgiks võtnud purustada kinessi rekord kõige suurema hulga puusakõrgusest lumehangest välja lükatud autode kategoorias. siis kui meie auto seal parajasti järjekordselt välja suri, olid nad parasjagu lõpetanud eelmisega ja meid nähes süttis nende pilgus hirmuäratav tuluke. õnneks saime enne siiski minema kui nad meieni jõudsid.

äge ju? nii kui uksest välja astud, näed välja nagu oleksid peaees lumehange sukeldunud, vonkrahl mattus hetkeks kottpimedusse, hoovist välja saamiseks oleks põhimõtselt aeru vaja ja peale kõige muu on see kõik nii hingematvalt ilus. sellisel apokalüptilisel, hellfreezingover moel.

kui nüüd järgmisel nädalal seda jurmalat ei oleks...

ja hommikul kell üheksa juuksurit...

olin just tunnistajaks kurbkoomilisele olukorrale, kus vanemas keskeas härrasmees suunas otsustavalt oma härra peaministri poole triivivat prouat konfliktisituatsioonist kõrvale. proual oli ilmseltgelt härra peaministrile midagi olulist öelda, kuigi kõige oma raudse meelekindlusega eesmärgile pürgimise juures ei tundunud ta tegelikult sugugi ärritunud, pigem nagu elevuses võimaluse üle asjad südamelt ära saada. härra peaminister vaatas situatsiooni talle omase vähe elukauge segaduses pilguga, justnagu üritaks enda jaoks lahti mõtestada, miks antud naisterahvas käitub nagu lõõskaks lennujaama thsekkinni saalis võimas külgtuul, kuigi tegelikult on ilmastikuolud ju suhteliselt rahulikud. härra peaministri turvatiimi tegi olukord kuidagi ärevamaks.

a noh, mina pole praegusel ajahetkel muidugi sugugi mitte õige inimene teisi mõnitama või isegi, ütleme, heatahtlikult tögama. arvestades, kuidas ma eile oma telefoni pesumasinas ära pesin. imetabasel kombel õnnestus sellest siiski päästa nii sim- kui mälukaart...

h

olen ilmselgelt samuti omandanud maailma saari ühendava manjaanamentaliteedi. häid kavatsusi on kõvasti rohkem kui elementaarset tegutsemisvõimet. või noh, ütleme, enesedistsipliini, sest kui ennast voodist/võrkkiigest/... ei, need kaks varianti ongi ainult... no igatahes, kui jalad alla saab, siis on tegutsemisvõimet küll.

üks hea kavatsus oli näiteks bosniast tagasi tulles, võib-olla isegi bosnias olles asjaoludest ülevaade anda. aga kuna ma ju spetsjomm viini lennujaamast kojuunustatu asemele uue fotoka ostsin, siis tundus kuidagi kohane sissekannet ka visuaalsete näidetega täiendada. noh, ja fotode internetistamisega sain ju ometi hakkama alles eile. kui ma pärast balkanivisiiti juba teist korda strasbourgi olin jõudnud.

sellesmõttes on muidugi kõik legitiimne, et reisi muljeid seedin ma jooksvalt siiani ja veel vist mõnda aega. sest küsimusele "miks me kakleme?" bosniast vastust küll ei saa, vähemalt mitte sellist mõistusepärast. küll aga on võimalik ennast jube tobedalt tunda, et meie siin ei ole siiani suutnud üle saada 60 aastat tagasi aset leidnud sõjast (mis, tõesti, meie jaoks tegelikult lõppes alles 17 aastat tagasi, aga mul on sõbrad, kes on üles kasvanud linnas, millele neli aastat mürske loobiti -- kahe miljoni pealt lõpetati lugemine ära, aga piiramine kestis pärast seda veel kaks aastat).

ja siis sa vaatad linnas kohvikutes istuvaid üliõpilasi ja einestad sõpradega sumedas hoovipealses itaalia restos ja (enesest sõltumatult, paratamatult piinlikult veidi patroniseerivalt) imetled neid selle eest, et nad on nii tavalised, nii... normaalsed. aga veidi pinnast kraapides saad aru, et tegelikult ei ole midagi lahendatud, tegelikult ei ole miski lõppenud, sest kui ajalugu kirjutavad võitjad, siis siin ei võitnud keegi ja keegi ei saanud oma õigust jalule seatud, oma tõde kuuldavaks tehtud ja riiki kui sellist ei ole. ongi ainult inimesed, kes teavad ainult seda, et enne oli hea ja siis oli jube sitt ja nüüd nagu polegi enam midagi, kaugeltki mitte siis seda, mille eest me võitlesime ja surime.

ma pean häbiga tunnistama, et enne seda kui ma sanijni käest küsisin, et mis siin siis tegelikult toimus, ei teadnud ma kogu sündmustikust ja selle katalüsaatoritest ikka muffigi. eks ma ilmselt oletasin, et seal oli nii nagu siin. vaatasime mäenõlval lainetavast moslemite surnuaiast alla linnale ja sanijn rääkis rahulikult, käega vastavatele linnaosadele viidates sellest, kuidas üsna rahulikult koos elanud ja lootusetult segunenud elanikkond osavalt tükkideks kisti.



kuidas ühel hetkel koosnes linnas paiknev jugoslaavia väekontingent ainult serblastest ja järgmisel hetkel olid nad kõige täiega linnast välja tõmbunud ja võtnud asendi sisse linna kohal mäenõlval ja kukkunud hagu andma. kuidas linnaelanikud vastupanurelvastasid ennast sellega, et võtsid serbiast saabunud nädalalõpusõjarditelt (piirini on 120 kilomeetrit, just paras, et laupäeval läbi astuda ja natuke naabrit tulistada) lihtsalt relvad käest. ja sellest ka, et sõja ajal linnas elades tegelikult nagu ei osanudki surmahirmu tunda, et tõeline paanikahoog tabas teda siis, kui ta pärast sõja lõppu esimest korda sinnasamasse linna kohale mäeharjale ronis ja nägi kui avatud ja peopesa peal kogu linn tegelikult kuuli- ja mürsurahele oli olnud.

et siis elu läheb edasi, kogu aeg ja kõigest hoolimata. sarajevo lennujaamast linna poole sõites jääb tee peale, linna republika srpska poolsesse otsa selline veidi õõvastav lasnamäe, kus keegi pole vaevunud veel kuuliauke üle krohvima ja asustatus on sporaadiline (näiteks, et aknad ja kardinad on ees umbes kolmandikul majast). ja siis järsku näed läikivaid ultramodernseid klaasist ja metallist hoonekomplekse ja esimesel hetkel tundub see kuidagi küüniline ja kohatu, aga siis saad aru, et tõesti, õnnelikud on need, kes suudavad ajaloost üle olla. ükskõik, kus. aga eriti seal.



ja kõige selle juures on loodus nii hingematvalt võimas ja ilus. sarajevo ise, kahe mäeaheliku vahel pikas kitsas orus



ja sealt edasi piki neretva jõge lõuna poole, sinna kus on meri ja horvaatia saba. tegime ühel päeval herkulesliku roadtripi, sarajevost läbi mägede horvaatiasse, sealt alla dubrovnikusse, siis piki merekallast (kui veel rahvaste sõprus valitses, eraldas horvaatia bosniale väljapääsuriba aadria merele, mistõttu tuleb piki kallast sõites korra jällegi bosniast läbi käia, nii umbes kümnekonna kilomeetri jagu) ja jälle üles tagasi, mostarisse ja vastu ööd tagasi sarajevosse.

horvaatia on muidugi midagi muud, või vähemalt see osa horvaatiast, kus mina nüüd käinud olen. dubrovniku vanalinnas on kõik katused uued, sest sealkandis tegi üks visa tshernogoorlastest koosnev jugoslaavia väeüksus veel 1997.aastal piiramis- ja turmtuleharjutusi. ja üldse on seal ilus, aga samas on seal ka mustmiljon turisti.



aga kui horvaatia poolt bosniasse sõita, siis läheb ikka hea mitukümmend kilomeetrit, ilma et miski annaks ära, et tegemist ei ole enam horvaatiaga. eriti sellisel õhtul kui horvaatia jalkameeskond euroopa meistrivõistlustel alagrupimängu peab. isegi mäeahelikule on punavalgeruuduline plagu katteks peale tõmmatud. mostaris jalutasime ja kohvitasime õhtupoolikul moslemite poolel neretvast, kus küll samuti igas asutuses telekas käis, aga rahvuslik tunnetus ilmselgelt nii palju löögi all ei olnud (küll aga võis täheldada keskmisest tunduvalt suuremat sakslaste poolehoidjate kontingenti -- kohalik sõber damir kinnitas muljet, et omad poisid on need, kes parajasti horvaatide vastu mängivad). vanalinn on seal jube kaunis ja tshill, osati ka unesco maailmapärandiks kuulutatud ja selle toel üles putitatud, piece de resistance'iks sõja ajal suure hurraaga taevasse lastud suur sild



aga viha ja vaen mullitavad märgatavalt ja paljudes seintes on endiselt haigutavad augud, mille naabrid pidasid heaks sinna käristada



ja kui mäng läbi sai, istusid horvaadid nagu üks mees autosse ja panid signaalide huilates ja lippude (horvaatia omade siis, muidugi, kuigi üks suurematest oli ka taani lipp) lehvides moslemite linnaosa poole. juba aegsasti kontrolljoonel koha sisse võtnud politseinik saatis nad sealt kaarega kodu poole tagasi.

mida päev edasi, seda rohkem hakkas mind ennast vaevama see, milline haigutav auk on selle vahel, mida ma tean ja mida ma tunnen õige olevat. minu oma kodus siis, loomulikult. üksõhtu näidati juhuslikult bernard henry levy filmi "bosna!", mille ees ja järel levy ka ise sõna võttis. filmi kiitsid mu sõbrad vist heaks, küll aga ajas neid maruvihaseks see, et levy ülistas daytoni rahulepingu sõlmijaid, kes jätsid sellega riigi määramata ajaks limbosse ja andsid hoobi näkku kõigile neile, kes sarajevo ja bosnia eest võitlesid. minul ajas emotsiooni endalegi ootamatult lakke aga see pateetilisus, millega levy halas, kuidas lääs bosnia neljaks aastaks omaenda silme ees üksi jättis. sest üldiselt olen ma piisavalt küüniline küll, et selliseid seljakeeramisi ajaloolise paratamatusena võtta. aga tol hetkel hakkas mul väiksest eestist, kelle lääs viiekümneks aastaks omaenda silme ees üksi jättis, lihtsalt nii kohutavalt kahju. ja hiljem läbi öö koju jalutades majale (kes, muide, on horvaatias üles kasvanud ja ungaris keskkooli lõpetanud ja kelle isa on serblane ja ema ungarlane ja kes kategooriliselt keeldub omale mingit rahvust omistamast, sest see ainult antagoniseerib inimesi, kes temast tegelikult midagi ei tea) oma hingeseisundit selgitada püüdes ütlesin välja asju, mida ma vist tegelikult ka tõeseks pean, aga mis ausaltöeldes ka mind ennast mõneti üllatasid. ei, mitte mingeid marurahvuslikke loosungeid, vaid eesti kui riigi tulevikueksistentsi väljavaateid puudutavaid seisukohti. ja üldiselt olen mina ka muidugi seda meelt, et sellelt sillalt tasub alla hüppama hakata alles siis kui me sinna jõudnud oleme, aga kogu see nädal tekitas minus siiski moraalseid ja praktilisi dilemmasid, mida mul varem on oskuslikult vältida õnnestunud.

ja kuna politoloogilis-sotsioloogiline emotsioonidevikerkaar oli nii ulatuslik, siis libises hajra ja sanijni üle 11 aasta esmakordselt nägemise shokk kuidagi pragude vahelt läbi. see tundub ikka igavene lahmakas aega, eksole, aga tegelikult polnud mingit vahet. me ju tundsime teineteist, missest, et kui me syracuse'i ülikooli ühika ees viimati hüvasti jätsime, ei olnud keegi meist veel täisealinegi.

h

muud pildid seal

ootasin täiesti, et tänases postimehes oleks pealkiri "paet: palju ei puudunud, et eesti oleks kosovot tunnustanud" (pärast varasemaid pealkirju a la "täiesti vôimalik, et eesti ükshetk tunnustab kosovot" ja "eesti vôib kosovot tunnustada juba homme", samalajal kui eesti poisid kaitsevad sellise riigi piiripunkte, mida eesti arvates isegi olemas ei ole), aga vôta näpust. loen hoopiski, et kristjan rahnu on kupeldaja... kuhu see maailm niimoodi jôuab?

h

jalutasime kadriga öösel ühe ajal stockmanni juurest olümpsi poole. vaatame, vastu tuleb mees kuusega. lähemale jõudes selgub, et ei olegi mees, hoopis politseinik on. tassib kuuse stockmanni ees olevasse kuuseaedikusse. ilmselt on kuusevarga teolt tabanud. jõudsime järeldusele, et kuusevaras on kommunist -- tähistab nääre.

homme tartu, ülehomme viljandi... tööd mitte teha on imeline. poolteist kuud veel ees.

h

hotelliomanik tegi eile õhtul ettepaneku, et võib mulle ise lennujaamataksot mängida. hommikul tema iidses volvos mööda brüsseli päikselisi tänavaid (ja loomulikult olid tänavad siis täna lõpuks päikselised, pärast nädalapikkust erineva tihedusastmega vihmasadu) vurades tuli maha pidada tavapärane sunnitud sotsiaalne vestlus, mille käigus selgus, et veacheslav on tegelt moldovast ja teeb parajasti doktorikraadi rahvusvahelistes suhetes ja töötas 15 aastat moldova välisministeeriumis, aga siis tuli tulema, sest seal teevad karjääri ainult kommunistid ja nende sabarakud. votnii.

lennujaamas tegi sas mulle ettepaneku, et kuna nad on lennuki mõneti üle buukinud, siis kas ma oleks valmis hoopiski finairiga helsinki kaudu sõitma, selle eest 75 eurot peo peale saama ja pealegi veel pool tundi varem kohal ka olema. sain isegi sildi, kuhu oli uhkelt peale kirjutatud, et ma olen "volunteer". kahjuks helsinkisse sõidust siiski asja ei saanud.

kopenhageni laundzhis kohtasin oma eksjuuksurit (eksjuuksuri ameeriklasest abikaasa kohtas sama juhuslikult umbes samal hetkel oma poolas resideeruvat isameest), kes oli sama nunnu kui alati ja rääkis jälle kõik ära, mis südamel. lubas mulle uue juuksuri numbri anda, aga unustas.

h

eriti vinge oleks muidugi olnud, kui me oleks oma väljamõeldud teglaskujudest suutnud ka kinni pidada, aga pärisgolfisoomlaste juuresolekul lõime siiski araks. aidanud oleks muidugi ka see, kui me oleksime asja enne veidi paremini fikseerinud. lõpuks niitvälja golfiklubist lahkudes saime dialoogi vähemalt niipalju paika, et me ei pea ise soomlased olema, soomlased võivad olla lihtsalt meie abikaasad timo ja pekka (ja me ei pea ka ise golfibuffid olema, vaid abikaasad võivad olla, me saame samal ajal lastega ratsutamas käia). ja soomest olemine sai aktuaalseks üldsegi sellepärast, et rõudtripp sai ette võetud kadri soome numbrimärgiga autoga.

a muidu läks sellesmõttes hästi, et üritus oli meeldivalt spontaanne; et kuigi viadukti alt jäi pärnu maanteele keeramata, siis sai sinna ka üle rahumäe ja nõmme; et laagri bensukast sai nii "naistelehte" kui ajakirja "naised" (see, kus oli tanel padar kaane peal täitis oma eesmärki ikka paremini, sest inga raitari südamlik lugu tublist naisest maire aunastest oli antud ettevõtmise jaoks siiski veidi liig); et keilas siiski leidus üks kohvik. sellesmõttes läks muidugi kehvasti, et söögiasutuses "hole in one" unustasin jälle öelda, et tilli pealt võivad kokku hoida, mistõttu sain esimesed hetked oma kanaprae seltsis veeta kahvliga kraapeliigutusi tehes. määrasin kadri oma tilliga võitlemise eriesindajaks (või õigemini pole tegemist niivõrd võitlusega kuivõrd ameeriklaste poolt külma sõja ajal ära proovitud ohjeldamispoliitikaga, vt.trumani doktriin), kes mulle meelde tuletaks, et söögikohtadel on kombeks tilliga lahkesti ümber käia.

h

ma arvan, et see tokyo kuumus on nüüd igavesti minu sees ja tuleb minuga igale poole kaasa. sest ikka on kogu aeg nii palav, toas ja õues ja tööl ja puhkehetkel. ma arvan, seesama kuumus on vastutav ka selle välgu ja paugu eest, mis üleeile öösel siin toimus, sest kusagil peab ta ju realiseeritud saama. aga ilmselt on see ka põhjus, miks ei saa enam üldse rahulikult olla, miks on kogu aeg tunne, et peaks minema ja tegema ja nägema ja muidugi kogema, mis kogu aeg meelde tuletab, et maailm on tegelikult suur ja teistsugune ja on nii palju asju, mida ei tea ja ei saagi teadma, kui ise selle teadmise järele ei lähe.

ja loomulikult on see kuumus see, mis ei lase normaalselt magada, mis hommikuti täiesti obsöönsetel kellaaegadel üles äratab. siiamaani oli see enamvähem okei, sest nädalalõpus pidi ju kohe tööle minema (sellest hoolimata sain paar hommikut oma varajase ärkvelolekuga ema ehmatada), aga nädalavahetusel tahaks siiski magada. täna õnnestus juba vähe paremini, aga kui ema kell 10 hommikul köögiaknast sisse vaadates mind taburetil kõõlumas ja pannkooke söömas nägi, hakkas ta siiski äärmiselt dramaatiliselt maigutama.

ilmselt on püha viha sama hea põhjus kui iga teine pikaleveninud vaikuse lõpetamiseks. pärast nii pikka pausi vaevalt, et keegi seda siin enam loebki, aga kuna tagantjärele plõksimine on ikka see kõige parem plõksimine (ja ilmselgelt plõksimise kõige levinum vorm), siis võib-olla hakkab pärast intsidendikirjeldust parem. või midagi.

kuna nägin, kuidas buss kümme enne kuute mul nina eest ära sõitis ja väljas oli meeldiv novembriilm, otsustasin narva maanteele sõitmiseks tellida takso. sularaha oli vähe, niisiis helistasin tulikasse, kust rõõmsalt teatati, et takso tuleb kümne minuti jooksul. viisteist minutit hiljem nägin läbi tiheneva vihma, kuidas takso mööda veerenni tänavat linna poolt läheneb. minuni jõudes jäi lihtsalt keset teed seisma, vaevumata ümber keerama, et ma saaksin sisse istuda. hüppasin lompidest üle, ronisin taksosse, ütlesin, et tahan narva maantee algusesse. takso pani tuurid sisse ja kihutas järvevanasse. mõtlesin et okei, läheb tartu maantee kaudu, mis on küll veidi pikem tee kui veerennit mööda, aga andestame talle selle. tüüp aga pani enesekindlalt mööda järvevanat pärnu maanteele, kus me loomulikult kohe mitmesse väiksemasse ummikusse sattusime. magdaleena juures oli arve juba suurem kui otse minnes kokku oleks olnud ja põhimõtselt olin kodust ainult kilomeetri kaugusele jõudnud. katus hakkas mul sõitma siis, kui tüüp pärnu maanteelt liivalaiasse pööras, misjärel konstateerisin, et oleme teinud viiekilomeetrise täiesti ebavajaliku ringi ja jõudnud välja täpselt samasse kohta, kuhu otse tulles kilomeetriga oleks saanud. millise asjaolu ma tüübile, kelle nimi (ja ma ka ei usuks, et siuke võimalik on, kui ma poleks seda oma silmaga näinud) oli stenli graaf, välja tõin. stenlil silm ka ei pilkund kui teatas mulle, et veerenni tänav on kinni ja sealt läbi ei saa.

kuna ma olen kahe kuu jooksul juba vähemalt kümmet taksojuhti informeerinud asjaolust, et ühistranspordile on veerenni tänav täiesti lahti, siis oleks ma teda küll vähe juhmiks pidanud, kui ta oleks teatanud, et ta ei teadnud, et tema sealt läbi sõita saab, aga ilmselt siiski andestanud. stenli aga ütles enesekindlalt, et takso pole ühistransport. siinkohal peaks vist mainima, et taksojuhisertifikaadi kõrvale oli tal armatuuril kinnitatud veel teine kaart, millel seisis, et stenli graaf, jurist, liiklusküsimustes. hoolimata tema suurest ekspertiisist antud vallas, meenutasin talle siiski asjaolu, et kui taksol on klient peal, siis liikluseeskirja järgi (paragrahv 2, lõige 57, kui olla täpne) on tegemist ühistranspordiga. tema vastu, et hoopiski mitte ja teised taksojuhid on seal juba trahvi saanud ja mõistku ma nüüd ikka, et ta ei taha oma loaga riskida jne. üritasin temaga veel natuke vaielda antud teemal, aga põhimõtteliselt oli nagu räägiks seinaga. mistõttu muutsin taktikat ja küsisin, et aga kust tema siis tuli, kui ta linna poolt mind peale võtma sõitis. selle peale stenli mökitas natuke ja teatas, et ta ei tulnud, ta oli seal. ma küsin, et kus seal. tema, et seal, noh. siis lõpuks mõtles välja, et ta oli viadukti hulgilaos. mis on saja meetri kaugusel minu kodust. kust ta tuli mind peale võtma üle veerand tunni. millele ma tema tähelepanu enam juhtima ei hakanud, sest see tundus juba täiesti mõttetu. ilmselgelt oli tegemist vankumatu jobuidioodiga.

ilmselt oleks ma sellepeale pidanud antud sõidukist pikemata lahkuma, aga meie vestlus oli mind niivõrd kurnanud, et otsustasin kohale jõudes talt lihtsalt arve võtta ja siis viitsimisel lasta tulika taksol mulle selgitada, kuidas annab veerenni tänavalt narva maanteele 130 krooni eest sõita.

stenli graafi nime guugeldades selgus, et tegemist on endise liiklusuurijaga. või võib-olla ka praegusega, kes muuhulgas on ka taksojuht ja jurist, liiklusküsimustes. ma igatahes polnud väga kaugel sellest, et lahkudes talle möödaminnes vihmavarjuga äsada. vägivald, muidugi, pole lahendus.

h

nähes eile heltermaa sadamas kaugeneva praami tagumikku, oli esimene impulss küll ekspress hotline'lt see kõne peale kulutatud kümme krooni tagasi küsida, aga see oleks eeldanud neile helistamist, mis oleks mulle omakorda kümme krooni maksma läinud. õpilane jane oli mulle eelmisel päeval kahetsusväärsel kombel öelnud mitte bussi hellamaale jõudmise aja, vaid selle pähe pigem siiski praami väljumise oma. mistõttu ka kaks tundi hilisem praam ja tund aega haapsalu bussijaamas ja tunne-oma-kodumaad buss. aga hiiumaal järjekordselt eriti zen. kolm õhtut järjest sai välku ja pauku imetleda kaugelt ja lähedalt (üksöö panime lausa toolid keset heinamaad ja jälgisime hea pool tundi, kuidas taevas eemal sähvis). rannas õitsesid orhideed ja meres käisin jalgupidi ära. korjasin esimese päeva jooksul endalt ka kaks võimalust otsivat puuki, mistõttu muutus puugivaktsinatsioon aktuaalsemaks, mistõttu käisingi läbi ka kärdla perearstikeskusest. kogu kärdla linna asfaltkate on pakilisteks teetöödeks üles kaevatud. tsivilisatsiooni ristnasse viimine on ilmselt igavene tagavaraprojekt.

aga tallinn on ka üsna lahe. sest siin annab üsna põhjalikult hängida.

h

seekordne poolteist päeva koduvabariigis olid mõistetavalt meeleolukad. väljundit, millele pole mingit õigustust ehk ei hakka kommenteerimagi. polegi ju midagi enam öelda, mida omavahelistes vestlustes juba sada korda öeldud ei oleks või ajalehtede veebiväljaannetest, kui need jälle loetavaks muutusid, loetud.

tegelikult oli hoopis ootamatu, kuivõrd normaalne oli füüsiline linnakeskkond laupäeval. võimalik isegi, et tallinna südalinn pole kunagi nii puhas olnud. iga teine aken oli küll auguga, aga muidu oli kõik business as usual. hommikul käisin narva mnt alguses sonycenteri poes, kus jevgeni ja enn ütlesid, et neil oli öö otsa relvaga turvamees väljas ukse peal ja ükski vandaal ei julgenud ligi astuda. jevgeni nägi selline välja ka, et küsimust, et mida ta siis asjast arvab või nii oleks ta isikliku solvanguna võtnud. meeleolu linna peal oli ikkagi kuidagi rõhutud, ettevaatlik, pinges. aga tundus, et inimesed olid juhtunust ikka nii ära ehmatatud, et lausa kramplikult hoiduti tegemast midagi, mis võiks seda eskaleerida. isegi mutid ei kraagelnud pargis ega ajanud oma õigust taga.

eks see pauk oli sellesmõttes muidugi kasulik-õpetlik, et näitab, kuidas ei saa asju iseenesestmõistetavalt võtta, arvata, et probleem kaob, kui selle peale ei mõtle. samas see, kuidas pauk aset leidis, et 80krooni tund ja firma- ja alkopoodide laastamine jällegi võtab kahjuks sellelt sõnumilt legitiimsust.

ise olin neljapäeva õhtul strasbourgis ja üsna õndsas teadmatuses, kuni tallinnast tuli teade, et meil siin rahutused nagu prantsusmaal. mis, arvestades kohalikku tüünet kevadõhtut, tundus valusalt kohatu. abitu tunne tuli ka peale, kui järjest tuli infot täiesti enneolematute asjade kohta. kuna eesti lehed olid kõik umbes, läksin 'helsingin sanomate' lehele nädala jooksul olukorrale antud kommentaare lugema. kommentaare oli palju ja erinevaid, aga kuna venelased on viipuri lähedal soome surnuaedadele polügone ja maanteid ehitanud ja hauakividest linna maju, siis kiputi silmakirjalikkusest ikkagi läbi nägema. (järgmisel päeval bbcst kommentaare lugedes ärritusin juba esimese lehekülje järel nii, et silme eest must ja hing ka kuidagi rinnus kinni -- see, mida inimesed usuvad ja suust välja ajavad võib olla nii uskumatult lühinägelik ja rumal, et tekkis tahtmine kohe kõigile nendele lääne inimestele ühekaupa pikk selgitav e-mail kirjutada. venemaalastega ilmselt ei ole isegi mõtet vaeva näha, sest kui nad igapäevaselt elavad seal riigis ja näevad, kuidas asjad seal käivad ja ikka usuvad kõike, mida neile räägitakse, siis on see rong nende jaoks ilmselt juba läinud.)

soome peaminister räägib oma blogis mõistlikku juttu. ja loomulikult tuleks see rahvaste sõpruse ja integratsiooni ja marginaliseerituse küsimus võimalikult kiiresti lahendada, ainult ma ei näe, et kuidas see võiks välja näha. sest tegelikult ei ole ühelgi euroopa rahvusriigil õnnestunud oma uusvähemusi korralikult ühiskonda tuua, ükskõik, millise lähenemise nad siis selleks ka on võtnud (mässama on ajanud nii prantsusmaa assimilatsioonipoliitika kui hollandi lahke multikultuurilisus), ammugi veel siis nii arvukat vähemust. ja, arvestades kuidas rahvusriik kui selline on 21.sajandi alguses väga ebapopp kontseptsioon, ei tööta tegelikult ka need niiöelda mitmerahvuselised riigid. siin belgias ei ole flandrial ja valloonial omavahel suurt millestki rääkida, flaamid arvavad ainult, et valloonid (kellel on tohutu tööpuudus ja üldse nukker seis) elavad nende töökuse ja majanduskasvu peal.

aga üks teine soomes hetkeks peaministrit ametit pidanu tormas täna stockholmis lennukisse, ühes käes stockmanni kilekott ja teises madrats. viskas madratsi kokkuvoldituna üles istme kohale kappi, jooksis natuke mööda vahekäiku edasi, siis tuli omaette pobisedes ette tagasi ja võttis minu vastas istet. prillide küljes tolknes tal otse ninajuurel see plastmassist rõngas, millega hinnasilte asjade külge pannakse. kui lennuk hakkas paigalt võtma, olid reisisaatjad sunnitud endise peaministri siiski turistiklassi tagasi toimetama.

h

olin juba suutnud täikelikult unustada sellise fenomeni nagu delfi olemasolu, aga kuna eile sai väikestviisi valgevenet vabastamas käidud, siis juhiti sellele jällegi minu tähelepanu.

naiivne oleks ju väita, et kommentaarid antud aktsioonile mind jalust rabasid. sest delfi, kui peldikuseinafenomeni lipukandja on ju ammusest ajast juba teada. pigem hämmastas mind justnimelt see, et enamus sellest ei olegi nagu peldikuseinalikud madalalaubalised röögatused, vaid ikka suhteliselt pikk heietus sellest, et demokraatia ja sõnavabadus on saatanast. ja et valdav enamus loole tulnud 22st kommentaarist ongi sellised, mitte et mõni jobu on lihtsalt laksind ja mõni jobu on lolli juttu ajand ja siis on vähegi mõistuse juures olnud inimesed öelnud, et no kammoon.

et siis mind ausaltöeldes ehmatab ikka päris tõsiselt kui ükski inimene selliste mõtteavaldustega lagedale tuleb. sest mulle siin minu mulli sees on ikka tundunud, et me oleme, ühiskonnana või nii, ikka põhilistes mängureeglites kokku leppinud. et me oleme midagigi suutnud ajaloost õppida. aga eks ilmselt inimesi on igasuguseid. tahaks lihtsalt loota, et kui laine (kontratieffi oma näiteks) jälle sellesse punkti jõuab, et häda käes, on minu kõrval ikkagi piisavalt neid, kes saavad aru kui libe järsak on demokraatia osas järeleandmiste tegemine.

mina ei tea muidugi normaalsetest tööaegadest midagi, mistõttu võib-olla ei olegi ma õige inimene antud teemal sõna võtma, aga olles näinud nüüd, kuidas kolmepäevased nädalalõpud tööinimestele mõjuvad, kipun ma arvama, et seitsmepäevane nädalaüksus on vale. sest ma saan aru küll, et 4+3 nädal oleks lootusetult ebaefektiivne, aga näiteks 5+3?

pärast seda kui ma esmaspäeval endale otsustavalt kargu alla ajasin, leidis järgnevate päevade jooksul aset täielik sündmustevikerkaar, mis sisaldas lõunaid ja õhtusööke suuremate ja väiksemate seltskondadega kodudes ja restoranides, kino ja ööklubi ja jälle kino. ja tüünet pühapäeva, mil inimesed, kellega ma koos olin vaatasid läbi päikseprillide päikest ja ei suutnudki nagu uskuda, et homme juba jälle...

minul endal muidugi oli pärast seda veel siiski paar lebopäeva varuks. solidaarsusest teistega võtsin eile ette üsna korraliku suurpuhastuse. õhtul, südamlikult ja kompleksivabalt kraaklevas seltskonnas pidin siis painutama inimese mõistust selle ümber, et ei, ma ei ole lapsega kodus ja ei, mul ei ole rikast meest (mistõttu pean ise rikas olema...), elu on lihtsalt selline. minu oma siis.

aga head ja paremad sõbrad on mulle jällegi, oma positiivse ja negatiivse eeskujuga, õpetanud, et inimsuhete vikerkaar on kirju. alati on oht teine inimene enda jaoks nagu kusagile lahtrisse kinni mõelda, andmata endale aru, et mõnes nüansis järele andes võiks teie suhe olla hoopis rikkam. võib-olla mitte nii monumentaalne, kõikehõlmav ja ajalugu loov nagu oleks algselt oodanud, aga siiski väga palju anda. isegi kui see väljendub ainult kogumuse näol.

brüssel lõhnab nii, nagu ma oleksin siin juba aasta aega käinud. varsti olengi.

h

mis värk selle naistepäevaga on? millal sellest sai meesterahvastele selline koormav kohustus, et selle saabumist tuleb märgistada iroonilis-sarkastilise purskega? kaks boksi edasi olev helimees soovis mulle hommikul "sedasamustkipäeva" kui ma pea kapist välja pistsin. ja ülikooli (the) raamatukogu ees istus päikselisel pargipingil kaks joodikut, kes igale mööduvale naisterahvale väga agressiivselt head naistepäeva soovisid. kui ma kaks minutit pärast raamatukokku sisenemist sealt jälle välja tulin, sooviti mulle uuesti head naistepäeva ja siis taibates, et seda juba tehtud on, tuli järgi pikk tiraad topelti ja käristamise teemadel, mis neid natuke rehabiliteeris.

h

kui me täna hommikupoolikul oma suurte seljakottidega omonia metroojaama poole vantsisime, näitas kraadiklaas pireuse tänava alguses oleva haigla seinal, et sooja on +17C. õhtul kell pool kaksteist tallinna lennuväljal maandudes teatas piloot meeldival tsehhi aktsendil, et teretulemast tallinnasse, õhutemperatuur -20C. euroopa on suur ja lai, kaspole.

brrr. pühap pr.maa

h