ma tean küll, et ma olen ainuke inimene euroopa liidus (näedsa, sain selle ikka sisse tuua), kes vihkab tilli. olen leppinud oma vähemusestaatusega, tean et see sulgeb niimõnegi ukse minu nina ees, olen kogenud diskrimineerimist ja mõnitavat suhtumist. ja ikkagi tunnen ma ennast puudutatuna, mõneti isegi reedetuna, kui tõstan supipoti kaane ja avastan, et mu oma isa on seda laia joonega hernesupi sisse pannud. minu õnnetut nägu nähes ütleb, et ma ei peaks olema nii kitsarinnaline ja nägema laiemat pilti, siinkohal siis herneste ja tilli sümbioosi, mis väidetavalt kõigile osapooltele kasulik on.


h