nüüd mul tuli meelde, miks mulle uisutamine meeldib. sest see on ilus ja ma isegi mõneti oskan seda. samas meenus ka, miks meeldib talv. ma ei saa aru, miks ma oma ülikoolis veedetud aja jooksul ei olegi veel tartus uisutama saanud. sest siin, erinevalt ühest teisest eesti linnast, on koolide juures uisuplatsid. kunagi, siis kui ma 4-aastaselt oma tulevase kooli kõrval vanemate vaimustunud pilkude all oma esimesed uisutamist meenutavad liigutused tegin, olid seal linnas ka.


igatahes, oli ülendav pooltund miina härma (kallis sugulane) gümnaasiumi hoovis. punase jopega onu, ilmselt kehka õps, nühkis parajasti poolt väljakut puhtaks ja lubas mul lahkesti ülejäänud poolt kasutada. või noh, ütleme kolmandikku, sest seal puude all kiskus asi natuke mägiseks. taevas oli üks kuu ja üks täht, kusjuures imepeen kuuviilakas näis nagu tähe küljes rippuvat. ma pole üldse eelmisel talvel omandatut ära unustanud. ainult, et niimoodi üksi kaua nühkida ei viitsi. järgmine kord võiks keegi minuga kaasa tulla.


h