nädalavahetusse jäi audiovisuaalset naudingut (läbi lumiste metsade viinistusse, chopin autos mängimas), drinke (a la satc) ja üks juustuburger mcdonaldsis, koos teiste jalgpallurisoenguga inimestega. ja painav soov armastada ja seda öelda.


täna läbi sätendava maailma tartu poole sõites tabas mind jällegi järjekordse selgusega, kuidas mõnikord on täitsa okei ennast kusagil atmosfääris abitult hulpiva tombuna tunda. sest see läheb mööda. aeg. sõber ja vaenlane ja paratamatus. tuleks enda kasuks tööle panna.


huvitav, mis muusikat see kevad toob? täna bussis sain natuke aimu, läbi wong wing ban trio osavate näppude.


h