kursaõde rääkis reedel, kuidas ta oli kaks nädalat tagasi oma endise pikaajalise poisssõbraga tänaval kogemata kokku juhtunud ja vanade aegade nimel õhtusöögile läinud ja nüüd, aasta aega pärast lahkuminekut, on jälle koos. mulle meeldib selle võimalikkus. kuigi see ei oleks vist ka hea, kui kaokski ära asjad, mille lõplikuses võiks kindel olla. aegajalt võiks lihtsalt tulla kinnitusi sellele, et elu üllatab.


ahjaa, sama kursaõde sõitis eile pooleks aastaks rootsi õppima... ajastus, nagu iseendagi valus kogemus ütleb, pole nendel asjadel mitte alati täiuslik.


h