kuidagi tühi tunne on. jälle sain, mis tahtsin. vestlustes iseendaga (kui see ei ole ohu märk, siis ma ei tea, mis on) tuletan endale meelde, et lihtsalt keegi ei saa olla eesmärk omaette. aga ikkagi tunnen ennast süüdi, peamiselt jällegi iseenda ees. sest ma ei saa aru, miks ei võiks kunagi olla nii, et ongi lihtsalt hea ja õige. või on viga selles, et ma ootan liiga paljut...


h