homne kaitsmine... hmmm... tundub, et kedagi eriti ei huvita. mind ennast ammugi mitte. kohal ei ole ei juhendajat (kes ei suutnud lapsehoidjat leida) ega oponenti (mingil mulle teadmatule, aga kindlasti väga heal põhjusel). tea, kas mulgi maksab minna. saadan neile ehk meiliga midagi, mida keegi saab monotoonse häälega ette lugeda (kaarin juba oli vabatahtlikult valmis selles rollis üles astuma).

aga vähemalt oli retsensioon seekord asjalik.

h

täna mööda kodukandi mitteniikeskseid tänavaid koju jalutades avastasin enda jaoks niimõnegi kena parginurga. pinkide ja kiikede ja värkidega. jällegi arutasin omaette teemal 'kuidas oleks olnud siin üles kasvada?'. jällegi jõudsin järeldusele, et hoopis teistmoodi.

tänavanimed on siin ka kaunid. vaikne tänav näiteks. ja siis kohe tallinna vangla ja miskine kaitseväe objekt, mille väravale oli kirjutatud "stopp, tulistan!" või midagi taolist.

õhtuti jookseb läbi meie piireteta aia keegi koer. sellist keskmist mõõtu, tiigrimustriga. kaob üheltpoolt maja tagaaeda ja mõned tunnid hiljem tuleb teiselt poolt tagasi. ja peenra pealt sai täna esimesi maasikaid.

h

hoolimata ilmselgetest tõenditest vastupidisele have not gone off blogging. lihtsalt...

elu tallinnas on omandanud stabiilse rütmi, mis tähendab, et ükskõik, kuidas päev algab, lõppeb see umbes südaöö paiku koju jalutamisega. näiteks viimasel tallinna-õhtul sattusin eneselegi ootamatult kunstiakadeemia lõpupeole nende enda fuajees (üritasime endale ette kujutada sarnast situatsiooni omaenda alma materi peahoone fuajees ja jõudsime järeldusele, et viimastel sajanditel sellist asja ilmselt juhtunud pole). sai süüa ja juua ja laval rokkis uno loop (kes ei väsi oma joviaalsuse ja vitaalsusega üllatamast, peale selle on tal ka kõige kickassim hääl koduvabariigis).

pärast seda on olnud seljakotielu, mis on aidanud küll üle saada kurvast tõsiasjast, et safin wimbeldoni kolmandas ringis kurval kombel jällegi hispaanlasele alla vanduma pidi, aga muidu on tekitanud vastakaid emotsioone. tundub, et ma ei jaksa ennast enam igaks peoks ja igaks uueks potentsiaalselt elukestvaks ja rikastavaks tutvuseks üles kerida. sest palju lihtsam ja mugavam on magamiskoti peal pikutada ja raamatut lugeda. sõbrad on mul siiski vahvad (viljandimaal, pühajärvel ja kusiganes) ja nende sõbrad (juba by proxy) samuti.





h

no dääm. sellega on nagu shoppamisega -- et niipea kui sa oled kuskilt mingi asja ära ostnud, näed sa järgmises poes palju odavamat, ilusamat ja kvaliteetsemat sama asja. nüüd kui magprojekt on ära esitatud, hakkavad igalt poolt esile kerkima sõnad, mis peaksid ka seal sõnastikus olema, aga mingit põhjusel ei ole. tänane sõna (courtesy of daily show) -- 'caucus'.

aga muidu oli täitsa lahe päev. pargis magamisest kuni selleni, et kui ma mööda veerenni tänavat koju jalutasin tuli mulle vastu reibas vanaonu, kes esitas mulle jooksvalt militaarseid võrdlusandmeid -- iraagis 2, afganistanis 1500. eestlast surma saanud siis. kaubamajas oli ostuorienteerumine. nii kui ühest osakonnast midagi ostsid, said teise osakonda sooduskupongi. mängisime kaasa läbi ilu-, noorte- ja raamatumaailma, siis läksime hella hunti jäätist sööma.

homme jälle päev.

h

alates eilsest võin öelda, et olen teinud praktiliselt kõik endast sõltuva, et juuni lõpus topeltmagistriks saada. (kellegi teise jaoks ei saa selline väide olla jalustrabavam kui minu enda -- arvestades, et eelmisel kevadel oli taskus kuidagi läbi häda saadud bakalaureus ja ees aastane täiendkoolitus kapisistumises) piinlik lugu, aga ilmselt tuleb paari aasta pärast vist siiski ka kolmanda poole püüdlema hakata. ilmselt on mul mingi pärismagistratuuriga seotud kinnismõte.

aga, seoses järjekordse käki äraesitamisega (kui printimis-, paljundus-, köitmis- ja kullerteenust pakkunud instants käkki salakavalalt kõrvale ei toimetanud...) ei teagi nüüd, mida eluga peale hakata. ilmselt võiks sandra eeskujul minna aeda päevitama, aga see näeb välja nagu oleks seal peamiselt kõrge rohi ja siplegad. võiks minna ennast tondi raamatukogusse lugejaks registreerima, aga siis ma paratamatult ei loeks ju läbi kõiki neid raamatuid, mis mul siin virnas ootavad...

hmmm...

h

täna õhtul rattaga sõitma minnes tabasin ennast avastuselt, et tallinnas on üles kasvanud inimesi, kelle lapsepõlv on olnud hoopis teistsugune minu magala-lapsepõlvest. et ongi lapsi, kes on üles kasvanud kesklinna tagahoovides ja kelle lähim toidupood on stockmann. ei noh, ilmselt ma ikka teadsin seda varem ka, aga ma polnud vist seda kontrasti niimoodi tabanud. huvitav, ilmselt olen ma siiski getos üles kasvanud, kuigi mustamägi on mulle alati armas ja turvaline tundnud.

selle nädalavahetusega saime praktiliselt ära kolitud. nüüd on seal ainult vanad tühjad kapid ja veidi äravajunud diivanid. ma arvan, et ma siiski ei kujuta endale ikka veel päris selgelt ette, et minu päriskodu ei ole enam seal. ma ei ole seal kuus aastat püsivalt elanud, sellepärast ei taba see mitte-pidevalt-sealolemine mind ilmselt samamoodi nagu näiteks sandrat, aga sealt on ikkagi sada aastat mälestusi.

h

kui ma täna bussi peale jalutasin, oli veerenni tänav mõlemas suunas täiesti umbes (kahtlustan, et linna poole suunduval teepoolel järvevanani välja), sest raudteeinimesed olid otsustanud vist kogu päeva normi ronge ühe tõkkepuu allalaskmisega üle lasta. meenusid vanad head ilmatsalu tänaval elamise ajad, kui öösel kell 3 sai taksoga näituse tänava raudteeülesõidu tõkkepuu taga istutud ja ööraadiot kuulatud, taksomeeter metronoomina taustaks tiksumas. ainuke asi, millest sellel kaunil hetkel puudust tundsin, oli rong.

nüüd vaatasin ka mööda jalutades autojuhtide tülpind nägusid. mõtlesin, et see, kes esimesena puu taga istub peab küll arvama, et tegemist on julma saatuse nöögiga -- nõks veel ja ta oleks juba pool tundi tagasi olnud seal, kus ta peaks olema. paar autot hiljem tuvastasin rooli tagant oma orkuti-sõbra paralleelklassivenna, kes blaseerunult nina nokkis.

mina läksin istusin bussipaviljoni maha ja võtsin vanity fairi kotist välja. mõni aeg hiljem tuli ka buss.

h