kuna homme on tarvis strasbourgi sõita, siis on ju täiesti loomulik mitte asju pakkida või isegi mitte ära koristada oma lauda, et tuvastada, kus on eelmiste reiside paberid, mille eest võiks euroopalt raha küsida või isegi kus on homsed lennuki- ja bussipiletid, mille pealt võiks välja lugeda, millisell kellaajal võiks lennujaama minna. sest aega, nagu alati, on ju nagu tatart.

selle asemel on täiesti normaalne lüüa lugematu arv tunde surnuks youtube'is ringi konnates. kaarin arvas, et on kätte jõudnud hetk, kus mul oleks tarvis hankida endale PA. ma ise arvan, et mul oleks pigem sellist pöidlakruvidega varustatud disciplinariani (PD) vaja. ja see peaks siis olema keegi, kellel on rohkem autoriteeti kui mu emal, kes mõistliku inimesena on mind päevade kaupa tegutsema suunata.

no aga youtube on ju ikkagi põhjatu rikkuste allikas:


h

tulenevalt viimasel ajal üha hektilisemast elustiilist ja ilmselt ka meelelaadist, on minu eluruum omandanud teatavat kriisi iseloomustava väljanägemise. sellise sisedekoori kujundamine ei ole olnud keeruline -- lihtsalt erinevatest lähetustest saabudes on vaja kummuli keerata reisikott, et siis päev või paar hiljem uuesti lahkudes noppida sealt välja vajalikud esemed, täiendada antud komplekti millegi vastavale väljasõidule iseloomulikuga ja jälle uttu tõmmata. kodus olles jätkub vunki peamiselt ainult selleks, et lükata voodilt sinna kukkunud esemed (sisseharjunud laia käeviipega) ja ise asemele kukkuda.

neljapäeval tegin punamütsikest ja sammusin läbi metsa haigele vanaemale külla, kaasas toidumoon, mille ema oli mulle kaasa pannud ja seljas mind uduvihma eest kaitsev punane kapuutsiga kilekeep (hundi mittekohtamine muidugi jättis sellesse võrdlusse sügava lünga. isegi e. ei helistanud). reede õhtuks sõitsin pealinna tagasi, sain kodus olla tunni, siis oli vaja sünnipäeva tähistama minna. veidi enne kahte tuline piiaga jala amiksist koju ja juba poolel teel kippus silm kinni vajuma ja sammus ei olnud seda endisaegset reipust, pannes meid imestama, kuidas kõrge vanus meile nii märkamatult ligi on hiilinud. hommikul käsmu tõlkimislaagrisse, öösel kestis loba pikemalt ja täna koju naastes olin sunnitud tegema kolmetunnise pauernäpi.

järgmine nädal on viimane hooajaeelne ja tempo ei näi raugevat. seejärel läheb asi muidugi täiesti käest ära. kuna juunikuus sai lennukiga lennata rohkem kui rubla eest ja hiljutised sündmused on kuuldavasti lennundustöötajad vähe närviliseks ajanud, siis olen üritanud septembris oma viibimist euroopa õhuruumis minimeerida. seetõttu vähenebki minu aeg kodumaa pinnal septembrikuus umbes neljale päevale. tõenäosus muidugi on, et selajal kui mina erinevates euroopa linnades kohvri otsas elan, vahetuvad aastaajad minu kaasasolevale garderoobile ebasoodsas suunas.

h

ma arvan, et inimesele, kellel on kalduvus conrtolfreaklusele ei ole midagi paremat, kui olukord, kus ta ei saa absoluutselt mitte midagi teha. distants on nii suur ja ma pole jätnud endale ühtegi vahendit, et seda ületada. hetkel on üldine tendents küll teada (kuigi telefonikõnede intervall on suunaga suurenemisele), aga isegi selle kujundamisel ei olnud mul mingit rolli, ei saanudki olla ja ei saa ka kunagi olema. eile tunnetasin sel puhul teatavaid withdrawal sümptomeid, motoorne rahutus, torked rindkere piirkonnas, taltsutamatu vajadus guugeldada jne. täna on minu peale laskunud rammestav rahu -- it's all out of my hands. sest ma olen ju alati teadnud, mis on sellise olukorra suurim boonus -- mina ei vastuta.

mõnikord on nii lihtne unustada, kui kerge on ennast ilusana tunda...

Emiliana Torrini -- 'Sunny Road'

h

võistlused läbi. eesti võitis. karta on, et kõigi juunioride emmemmi kuldade kõrval läheb see kõik päris kaotsi, aga emotsioon oli igatahes väga kõrgel ja võit ei tulnud kergelt ja lõppkokkuvõttes oli kõigil väga hea meel. ma arvan, et osad poisid siin (näiteks juunioride kategoorias võitnud liechtensteini poiss) magasid ka medalid kaelas.

mina ise... ei tunne ennast hetkel eriti võitjana. sain täna öösel magama kell pool kuus ja kell 10 üles ärgates tundsin ennast veel palju väsinumana kui magama minnes. füüsiliselt veel kuidagi veab välja, aga emotsionaalselt olen täielik narts. pean keskenduma hingamisele ja selle meenutamisele, mis on päris ja mis mitte ja mis on avalik ja mis on saladus ja mis, lõppkokkuvõttes, on avalik saladus.

kohe sunnin ühte inimest minu pärast neljakümnekilomeetrist ringi tegema, aga ausaltöeldes on mul suht poogen. tahaks nüüd aju natukeseks ajaks mingi nipiga välja lülitada. magamine, mulle tundub, ei aita.

h

eilne päev oli üks neid minu noores elus, mille võib suures osas korstnasse kirjutada. istusin kella kümnest kuueni metsas ja ei teinud mitte midagi. aegajalt langesid ümberringi puud, pilved tulid ja läksid, mulle põlesid päikeseprillid näkku ja mingi kännu otsa oma tagumikku toetades said esindusteksad ka vaiguseks. nüristumus oli maksimaalne.

elu loomulikult ei ole nii lihtne, õhtu tõi risti vastupidiseid pöördeid. tagajärjed on veel selgitamisel.

a võistlust juhib pärast esimest ala kirvenäoga sakslane, kes langetas oma kuuse germaanliku täpsusega keset tikku.

vot nii on meil siin lood.

h

hoolimata kahest puugist, mille ma enda pealt jalutamast olen tabanud ja hoolimata sellest, et praegu on ikka jube unekas (sest mu toakaaslane on jube jutukas ja kuigi ma ise olen ka, siis ehk siiski mitte niiväga siis, kui ma tegelt hoopis magada tahaks, aga tänahommikul tegin ma ettevaatamatult kell kolmveerand seitse silmad lahti ja siis enam magama ei saanudki, kuigi töö algas alles kell 9, siinsamas majas) ja hoolimata sellest, et ma täna pean seisma otepää keskväljakul ja tegema nägu nagu ma teaks, millest ma räägin, hakkab mulle vaikselt meenuma, miks mulle eelmisel aastal siin meeldis.

inimesed on kõik jube vahetud ja nendega on jube lihtne rääkida (välja arvatud kui nad on rumeenia võistkonnast ja ei mõista õhtegi teist keelt peale rumeenia keele).

puulangetamisega alustatakse homme. täna käisime kontrollimas, kas kõik väljavalitud puud on ikka piisavalt otse. pärast tuli võistlustest reportaazhi tegev riina hein (end. aare) mättalise ja kändi ja juurikaid täis langi ja ma tegin omaette tähelepaneku, et nagu ingel kesapõllul. ja siis mulle meenus, et tema see originaalingel ju oligi.

aasta hiljem kohtun jälle sõprade puuraiujatega. ja ka paljude uute, minu jaoks senitundmatute puuraiujatega. näiteks on siin üks väga segadusttekitava välimusega liechtensteini puuraiuja, kes näeb välja nagu freddie mercury stiliseeringuga jürgen klinsmann -- vuntsidega ja kirvekujulise kõrvarõngaga. ma ei suuda otsustada, kas ta näeb välja rõve või hott.

kohe läheme metsa puid inspekteerima.

h