eilne päev oli üks neid minu noores elus, mille võib suures osas korstnasse kirjutada. istusin kella kümnest kuueni metsas ja ei teinud mitte midagi. aegajalt langesid ümberringi puud, pilved tulid ja läksid, mulle põlesid päikeseprillid näkku ja mingi kännu otsa oma tagumikku toetades said esindusteksad ka vaiguseks. nüristumus oli maksimaalne.

elu loomulikult ei ole nii lihtne, õhtu tõi risti vastupidiseid pöördeid. tagajärjed on veel selgitamisel.

a võistlust juhib pärast esimest ala kirvenäoga sakslane, kes langetas oma kuuse germaanliku täpsusega keset tikku.

vot nii on meil siin lood.

h