kuna tallinna-elamises süveneb asjadel tendents mitme majapidamise vahel ära hajuda, siis ma polekski teadnud, et tänu minule on minu akadeemilise perekonna tegemised leidnud kajastamist üleriigilises meedias. kui imk poleks sellele tähelepanu juhtinud. aitäh. sellepeale läksin ja ostsin uue "postimehe" selle asemele, mille isa veerenni oli viinud.

üldiselt tundub, et vaikselt hakkab maad võtma kolimisega seotud paanika ja abitusetunne. sest mõlemad mu vanemad on mulle öelnud, et nii kui mul lõpueksam tehtud saab (nädala pärast), pean ma tulema koju asju pakkima. sest mina olen viimase kuue aasta jooksul umbes viis korda kolinud ja seega tean, kuidas need asjad käivad. ja nemad pole viimase 22 aasta jooksul kuskile kolinud ja seega pole neil aimugi, kust peale hakata.

aga eile käisime sandraga soomes. superseacat viis meid hommikul sinna ja tõi õhtul jälle tagasi. juhuse tahtel tegid täpselt sama tretti ka maris ja co. h&m, pizza rax, kiasma, akateeminen jne. ma polnud helsinkis käinud sellest ajast kui ma umbes kaks aastat tagasi sealt ära kolisin. oli hea ja kodune tunne küll. ma arvan, et nendest linnadest, kus ma elanud olen (ja, et mitte endast liiga lahedat ja kosmopoliitset muljet jätta, neid on olnud kolm) on helsinki mulle vaieldamatult kõige rohkem meeldinud.

h

ma ei suuda otsustada, mida peaks arvama tüübi kohta, kes üritab meeleheitlikult skoorida samal ajal kui bänd laulab lava peal "mulle tundub, et täna ma ei skoori". kas ta üritab lihtsalt bändimeestele näidata, et teda see konkreetne ikaldus ei puuduta? või lihtsalt halba õnne pöörduma sundida? agressiivne müügitaktika võib ju mõnel puhul töötada, aga inimsuhetes on siiski kindlam uskuda, et kui naisterahvas ütleb "ei", siis ta seda ka mõtleb.

von krahl oli väga suitsune, sestap lahkusin enne kui 'genialistid' lõpetasid. homme soome.

h

i feel disconnected. ei oskagi teistmoodi seda tunnet kirjeldada. asjad kuidagi libisevad käest. eile oleksin selle tagajärjel äärepealt küsinud lukumuukijapoistelt, kas nad annavad ka mingit püsikliendisoodustust. täna viskusin ratta seljast kõhuli asfaltile. trikk, mis ilmselt toob endaga kaasa uued teksad.

võib-olla ei ole siinkohal võti muidugi asjadel minna lasta. võib-olla peaks kõvemini nende külge kleepuma. jõudma kooli esimeseks loenguks, mitte teiseks. olema seltsis hullunult aktiivne selle asemel, et vilistlaseks astuda (nojah, see samm on nüüd igatahes tehtud, nii et vaevalt on seda mõtet taga nutma hakata). aga, nagu iga nõrga iseloomuga inimene, ajan ma selle kõik siiski paratamatuse kaela.

sissejuhatuseks sellest ehk piisab.

h

selgub, et mõnikord ei erinegi päriselu eriti simulatsioonist. et asjaolust, et inimesed kuulavad pingeliselt seda, mida sa räägid saab üsna kergesti üle, kui sul on teadmine, et sina ja sinu rääkimine on ainult vahend, mida inimestel on vaja, et nende kohalviibimine oleks mõttekas.

tõlkisin täna nelja tunni jooksul fotodokumentalistika teemalist ümarlauda eesti rahva muuseumis, mis peale selle, et ta oli materiaalselt ja hariduslikult kasulik, osutus ka üsna huvitavaks. sest kunstiinimesed ei hoia tagasi, panevad ikka nagu torust tuleb. eriti kui nad tunnevad, et nende kunst on ohus.

pärast tundus, et nüüd oleks kohane kärsad likku panna (tm veikko kala), aga kuna volber oli just, siis ei jaksanud. rahustasime meeli hoopis lantshiga 'wildes'.

homme jälle tagasi rööpasse.

Five For Fighting -- '100 years'

h

kell seitse hommikul eysi lubamatult uinutavatel nahkdiivanitel lamaskledes ei tundunud kella kümnene saun maailma parim idee. maailma parim idee tundus hoopis uni, kui võimalik, siis igavene. tegelikult oli selline suhtumine muidugi puhas iseloomunõrkuse tunnus, täiesti sobimatu minu akpere liikmele. kaarini juures kukkusime tunniks ajaks külili ja üllataval kombel oli see täiesti piisav. mõneks ajaks.

plasku saun oli imetabane, eriti selles kontekstis. volbri hommikul, alasti tartu kohal. palju häguste silmadega naisi ja jalamassaazhi pakkuv bassein. ja uskumatul kombel, pärast seda -- nagu uus.

avastasin, et sinna satun ma väga tihti pärast asju. kella kaheteistkümene supp tundus seega täiesti loogilise tiksumisena. oli siiski üllatavalt konstruktiivne. ja humoorikas.

flashbackid on siiski tänuväärsed. öised flashbackid eelmisest aastast, ja hommikused flashbackid eelmisest ööst. ülejäänud päev möödus magades. nüüd jälle. homme tuleproov.

h

millegipärast satun ma ujuma alati siis kui dushiruum on paksult täis viimase vindini rasedaid naisterahvaid. täna istusin saunalaval koos kuue raseda naisega. ausalt, see oli bioloogiline kell natuke liiga up close and personal. vahva tshikk, kellel oli okastraat ümber vasaku käsivarre tätoveeritud pajatas lugusid sellest, kuidas ta on oma rasedust saboteerima hakanud, sest arsti määratud tähtaeg oli pühapäeval ja tal on juba täitsa kopp ees. nädalavahetusel vehkis seega aias tööd teha ja õhtul viskas saunas jõudsalt leili ja asi lõppes sellega, et öösel kell kaks pidigi maalt haiglasse sõitma hakkama, sest asi nägi juba väga sünnituse moodi välja. aga osutus siiski tüngaks.

sellepeale mängis minust teisel pool istuv vene aktsendiga naine shamaani ja teatas, et tal on kohe selline tunne, et okastraadiga thsikk hakkab täna õhtul sünnitama. ja okastraadiga tshikile see väljavaade päris meeldis, aga samas oleks ta eelistanud pigem reedet, sest muidu oleks pidanud mehe keset töönädalat tallinnast kohale kupatama. ja kuigi ta uskus, et tegemist on üsna mõistliku mehega, on esimese lapse saamise puhul siiski oht, et tal tekib kiusatus tallinn-tartu maanteel autoga madalat lendu harrastada. ja siis nad rääkisid natuke aega rasedate keeles. mis on vähemalt sama spetsiifiline kui autohullude või professionaalsete muusikute keel.

üritasin seal mitte väga jultunult pealt kuulata, aga see loomulikult ei õnnestunud. nii palju nii rasedaid naisi korraga ei ole ikkagi loomulik. samas muidugi tahaks nüüd teada, et kas vene naise ennustus läks täppi...

dääm, ilmselt ma vaatan liiga palju teleseriaale.

h

minu ja beriti vastastikkustel külaskäikudel on üks oluline konks -- pärast peab läbi szolnoki koju minema. just hetk tagasi läbisin selle muljetavaldavat kiirust arendades. kogu ümbritsevat arvestades on see koht täielik anomaalia -- 100 meetrit ükskõik millises suunas sellest ei tunne ma oma kodukandis enam mingit hirmu. aga szolnok muutub iga aastaga aina kriipimaks. nüüd ei tööta seal isegi pangaautomaat enam juba mõnda aega, aga ilmselt kardavad hansapanga töötajad päevaselgi ajal sinna tulla.

szolnoki pärl on restoran 'izmir' (varasem restoran 'szolnok'), mis on selline imetabane koht, kust saab kõike. suured sildid teavitavad, et "hiina, india, tai toit. müüme kaasa" ja "igal õhtul tantsi muusika" ja "saun, karaoke". tänagi sealt möödudes võisin tõdeda, et karaokevõimalust kasutatakse seal jõudsasti -- avatud uksest kostis mingi valju venekeelne jorin. ausalt, mulle peaks vist päris palju peale maksma, et ma sinna sisse astuksin.

h