i feel disconnected. ei oskagi teistmoodi seda tunnet kirjeldada. asjad kuidagi libisevad käest. eile oleksin selle tagajärjel äärepealt küsinud lukumuukijapoistelt, kas nad annavad ka mingit püsikliendisoodustust. täna viskusin ratta seljast kõhuli asfaltile. trikk, mis ilmselt toob endaga kaasa uued teksad.

võib-olla ei ole siinkohal võti muidugi asjadel minna lasta. võib-olla peaks kõvemini nende külge kleepuma. jõudma kooli esimeseks loenguks, mitte teiseks. olema seltsis hullunult aktiivne selle asemel, et vilistlaseks astuda (nojah, see samm on nüüd igatahes tehtud, nii et vaevalt on seda mõtet taga nutma hakata). aga, nagu iga nõrga iseloomuga inimene, ajan ma selle kõik siiski paratamatuse kaela.

sissejuhatuseks sellest ehk piisab.

h