loen siin praegu, et aprillikuus on tulemas välja film nimega "fever pitch", peaosades drew barrymore ja jimmy fallon. ja kuigi imdb ütleb, et samanimelisi filme on tehtud ka hoopis teistel teemadel, on antud filmi näol siiski tegemist nick hornby üsna autobiograafilise raamatu ameerika filmiversiooniga. kuna raamat ise räägib peategelase jalgpallifanatismist, mis kogu tema ülejäänud elu segama hakkab, on filmitegijad seda lugu muidugi kõvasti kõpitsema pidanud, sest jalkahullus paneks keskmise kinoskäiva ameeriklase ainult küsima, miks see inimene ei ole valinud oma hulluse jaoks mingit "päris" spordiala (nascar, ameerika jalgpall jne.). niisiis on värske filmi peategelane hoopiski tulihingeline bostoni red soxi pesapallimeeskonna fänn.

minul kangastus selle peale silme ette hoopis see kirvetöö, mis teise hornby raamatu, "high fidelity" kallal seda ameerika filmiks tehes oli toime pandud. horby on nii inglaslik kui veel olla saab. nii et kui londonist sai chicago ja inglise muusikast sai ameerika muusika, siis see kõik koos oli väga hüplik ja kohatu. ja raamatut lugenud inimesele ka valus vaadata. ja ma kardan, et vaest "fever pitchi" ootab samasugune saatus. oli nüüd vaja seda surkima hakata, seda enam, et 1997. aastal on inglased ise sellest juba täiesti korraliku filmi teinud. peaosas oli siis colin firth. ja tollele filmile kirjutas hornby ise stsenaariumi.

h

otsustasin hakata inimeseks. vist. ilmselt veel kahetsen.

nüüd pittu. kui mul õnnestub takso saada.

h

peaagu aastase 'vanity fairi' (ajakiri, mida jürgen kaljuvee oma viimases kroonikas ilmunud kolumnis maarahva jaoks defineerida üritab, võrreldes seda täiesti ebaõnnestunult ekspressi või kroonikaga. arvestades muidugi, et kogu see kolumn on ebaõnnestunud ja äärmiselt ärritav, tundub selline võrdlus sobiv. samas muidugi raskendab ülesannet asjaolu, et eestis polegi seda millegagi võrrelda.) tellimise juures olen jõudnud olulise verstapostini -- esimest korda jõudsin ma etteantud kuuajalise intervalli jooksul läbi lugeda kõik artiklid.

selle tähistamiseks toon siikohal ära ühe artikli, mis vist ilmus detsembrinumbris ja mis mulle päris vahva tundus.

"The Sorrow and the Pilates"

h

eile kuulutasin avatuks akadeemilise uisunädala, mis algas traditsioonilise naistepäevaüritusega amiikadega. ilm oli eile nagu ta oli, nii et lauluväljaku uisuplatsi kattis pehme hang. samahästi oleks seal saanud ka suusatada. laulukaare treppe pühkivad rõõmsad vene keelt rääkivad inimesed ütlesid, et hommikul pühiti plats puhtaks. no selge, siis on ju nädal aega mureta.

pärastine jalutuskäik lauluväljakult seltsi oli ürituse kurnavam osa. tukk oli täitsa jääs ja kogu matkarada oli üks lumesoga. ütleme nii, et määrdemeistrid olid oma töö tegemata jätnud ja minu saabas andis küll kogu aeg tagasi. aga seltsis oli soe, kakaod ja saiakesi ja sõbralik korporant e.j. tuli kohale, mängis kitarret ja laulis laule. kui tellimise peale esitati ka hommikulaul (mille esimene salm, nentisime, on varasemate esituste käigus kaduma läinud, sest on endaga alati kaasa toonud rohkem või vähem ärritatud ärkamise telgis või, ühel korral, alatskivi kõrtsu põrandal), siis tekkis küll rattamatkaigatsus.

akadeemilise uisunädala lõpetab reedel lembela üritus tallinnas. panin juba uisud silva auto peale, nii et olen teinud commitmenti.

kõigile, kes võitlevad msn-i pornoviirusega soovin jõudu ja edu.

h

peab tunnistama, et see nädalavahetus oli jälle häbitu movie binge.laupäev oli eilse kõrval süüta lapse lalin. kõigepealt 'mystic river' ja 'manchurian candidate', kus oli nutuselt vähe armastust, siis 'mean girls', kus oli seda lõppkokkuvõttes ikkagi liiga palju (kohustuslik lõpustseen, kus nii kaugele kui silm ulatub on keskkoolinoori, kes koolipeol üksteisel nägusid küljest imevad). täna hommikul pidi seetõttu midagi peaparanduseks võtma. ja selleks ei sobi miski paremini kui 'gods must be crazy'.

aga 'mean girlsi' kontekstis läheb shout-out kindlasti siimule ja kalmerile. kui filmi kõige ajuvabam tshikk teatas, et tema ainuke oskus on terve rusikas oma suhu mahutada, siis mõtlesin kohe sellele ammusele kevadõhtule 'gruusia saatkonnas', kus ka ülalmainitud noormehed antud trikki sooritada üritasid.

h

eile hommikul ärkasin kohe üles tundega, et tegemist on hea päevaga uiskude teritamiseks. mõeldud-tehtud. pärast seda tuterdasime üle emajõe (peab vist tunnistama, et minu peaaegu kuue ülikooliaasta jooksul oli see esimene kord ületada emajõgi ilma silla abita) ja tegime anne kanalil paar kiiret uisutiiru. ilm oli ilus, jää oli vahelduv, võhm oli piiratud. kui mitte varem, siis esmaspäeval jälle.

täna funktsis jälle linna fleksibiilseima valikuga kino. vaatasime oscari-filmi 'the incredibles'. hea asi selle kino juures on see, et kuna see on minukal, siis ma ei pea üldse kodust välja minema, et inimestega suhelda. kuna siit mõisavahest on lähimate inimesteni ikka tükk maad minna, siis on see, eriti talvisel ajal, väga mugav variant. varem või hiljem on mul ikka kõigile midagi sellist pakkuda, mis nad kohale meelitab. teisest küljest on see filmivaatamine sotsiaalses plaanis muidugi selline easy way out. eriti mulle endale. aga kuna selle nädala seriaalide hulk oli piiratud, siis ei saanud ju internetti lasta jõude olla ja nüüd on rivis jälle niimõnigi varem vaatamata jäänud teos. niiöelda vigade parandus.

h

tahtsin reageerida miku kommentaarile eelmise posti juurde, aga kuna haloscan sööb kommentaare tagantotsast ära ja mulle meeldiks see mõttekäik enda ja tulevaste põlvede jaoks säilitada, siis teen seda siin.

ma tahaksin mõelda, et ideaalses maailmas saab auhinna see, kes seda rohkem väärt on (siinkohal ilmneb selles unistuses muidugi auk, sest ideaalses maailmas poleks selliseid filme ritta pandudki, et nende hulgast üks välja valida). see ei ole eastwoodi süü, et maailm pole ideaalne ja scorsese 'taxi driveri' või 'raging bulli' eest auhinda ei saanud. seekord oli eastwood lihtsalt parem ja maailm natuke ideaalsem.

loomulikult ma saan aru, et sellise filmi puhul, kus päriselus eksisteerinud peategelane on oma elu jooksul mõndagi teinud, on asjade koos hoidmine keeruline ülesanne ja selle eest väärib scorsese tunnustust (kuigi seda tehti muidugi filmi pikkuse hinnaga, kaks ja pool tundi on siiski natuke palju). taylor hackford, vaeseke, oli olukorra üle täiesti kontrolli kaotanud ja 'ray' oli selletõttu täielik kaos.

aga eastwood oli teinud filmi, mis oli väga lihtne, keskendunud ja sellevõrra sügav, samas kui scorsese oli hakkama saanud spektaakliga, milles olid oma momendid (ausalt, ma ei saa öelda, et 'the aviator' mulle ei meeldinud), aga mis siiski pinnapealseks jäi.

võib-olla (tõenäoliselt) akadeemia saab aru, et ei ole aja jooksul scorsesega ehk päris õigesti käitunud ja üritab seda kuidagi hüvitada, elutööoscariga näiteks.

h