viimased paar päeva on tõestanud, et süsteem on kõikvõimas. tõestamiseks pole ette näidata mitte ainult üks intsident, vaid lausa vähemalt kaks. joosta pole ka kuskile, võimalik, et ainult peaga vastu seina. sest kuidagi on ikka nii, et kellegi kätte koondub võim teha parandamatut kahju ja mitte mingi hulk tööd ja vaeva ei hüvita seda enam.


veel on kurb see, kui on võimalus asjale isikukeskselt läheneda ja sellest loobutakse mingi bürokraatliku masinavärgi mängimise kasuks. politoloogiat õppinud inimesena saan ma aru, igasuguste mängureeglite maagiast -- sõnu väänata on ju palju lihtsam kui sa ei näe nende taga inimest. aga mina arvan, et igas olukorras peaks olema eesmärgiks võimalikult lihtsa, võimalikult efektiivse ja võimalikult vähem ahistava lahenduse pakkumine. ja inimene, isiksus, kaaslane, tema mõtted, nägemused ja vajadused ei tohiks selle kõige sisse ära kaduda. vot nii.


ja sellepärast olen täna natuke kurb ja natuke rusutud ja võimalik, et natuke sõnakam kui tavaliselt.


h

nädalavahetusse jäi audiovisuaalset naudingut (läbi lumiste metsade viinistusse, chopin autos mängimas), drinke (a la satc) ja üks juustuburger mcdonaldsis, koos teiste jalgpallurisoenguga inimestega. ja painav soov armastada ja seda öelda.


täna läbi sätendava maailma tartu poole sõites tabas mind jällegi järjekordse selgusega, kuidas mõnikord on täitsa okei ennast kusagil atmosfääris abitult hulpiva tombuna tunda. sest see läheb mööda. aeg. sõber ja vaenlane ja paratamatus. tuleks enda kasuks tööle panna.


huvitav, mis muusikat see kevad toob? täna bussis sain natuke aimu, läbi wong wing ban trio osavate näppude.


h

nagu ma kuulen, ei ole ma ainuke, kellel baktöö materjalide läbitöötamine kutsub esile kõikevõitva une või mõne muu võrdselt allergilise reaktsiooni. täna olen siiski suutnud läbi lugeda kaks artiklit ja see annab mulle lootust. samas tekitab see muidugi illusiooni, et ma olen leidnud võimaluse, kuidas probleemiga toime tulla. vale puha. nii kui ma need paberipakid käest panen, olen jälle nullseisus tagasi. hea, et minu ebavõimelisuse juures on olemas distsiplineeriv moment -- teist võimalust ei ole.


aga eile auväärse organisatsiooni hooaja avapauk, kus loeti ette kõik 25 vahepeal saabunud jõulukaarti ja tehti muud põnevat ja revolutsioonilist. eelmine juhatus tshillis tagareas ja, ärgu praegune pahaks pangu, tegi niimõndagi olukorra saboteermiseks. heatahtlikult muidugi.


ja pärast põgus illegaardne vahele- ja läbipõige tudengijazzi maastikule. maastik oma orgudega, aga põhiline et inimesed jämmivad, eksole. eriti jatsu puhul.


ja nüüd, briti rahvuspoliitika, mu arm...


h

ausalt öeldes on tänane päev, mis, päris mitu päeva juba, olnud mõnitus. otseselt minu pihta suunatud mõnitus (sellega saan üsna hästi hakkama, vanus ja kibe elu ei ole kaotanud minus veel võimet iseenda üle naerda) ja see üldine mõnitus, mida elul teatud hetkedel meile pakkuda on. iseloomustas seda kõige selgemini starmani täielik kadu peaaegu neljaks päevaks.


helge hetk oli eilne von krahli 'stiil', mis jääb nende etenduste ritta, mis mind peaaegu algusest lõpuni täiesti enda küljes hoidis (mind ja urmas otti, nagu esimesest reast kostnud iseloomulike naerupahvakute järgi võis oletada). eelnevalt olin teel maalt koju autos magama jäänud ja kartsin, et sellise uimasuse juures ei suuda seda natuke teistsugust teatrit jälgida. täitsa asjatu mure.


aga homsest algab uus ja praem elu. ma olen selles veendunud. kuigi keegi teist peaks selle minu jaoks ära rikkuma olen ma kas väga kurb või väga kuri. jäägu see siis teie südametunnistusele.


Eesti keeled -- 'Sinus endas talv'


h

viimase ööpäeva jooksul on olnud paar hetke, kus mul on olnud teile midagi öelda. kahjuks jäävad need tarkuseterad teil omandamata ja see kivi läheb küll vihinal starmani kapsaaeda. kahe õhtu jooksul on nende klienditelefonil toimunud siiski märgatav kvaliteedihüpe. eileõhtune tädi oli pigem sellise "tahame, anname internetti, ei taha, ei anna" suhtumisega. ütles, et õhtu ka juba ja poisid läksid koju ja eks me homme vaata, mis seal teha annab. tänasel tädil oli kohe malbem hääl. ühtmoodi kaua istusin vastamismasina otsas mõlemal korral, kuulates liftimuusikute parimaid tõlgendusi celine dioni lauludest.


aga viimaste ärritajate juurde kuulub tänase postimehe meediakommentaar (sest oli umbes viimasel leheküljel) radiolinja 'maailma ilusaima leviala' telereklaamide kohta. jättes kõrvale isiklikud tunded selle reklaamiga seoses (või nupu kirjutajaga), arvan, et see oli üks täiesti mõttetu plõksimine ja zhargooga laiamine, mille peamiseks eesmärgiks oli iseendast eksperdi tegemine ja mitte lugejale informatsiooni või mõtlemisainese pakkumine.


votnii. aga lapsevanemad ostsid täna maja. et siis aastast 2004 saagu aasta, mil kõik vana otsa saab.


h

survivori kaheksas hooaeg, allstars. loomulikult raskem kui kunagi varem, neilt vaestelt inimestelt ei anna varsti enam midagi vähemaks võtta. ja muidugi kurjad putukad ja räpane joogivesi ja vihm ja whatnot.


kaks ja pool kena poissi (olen colby juba oma lemmikuks välja valinud, ethanil ilmselt ei ole mingit võimalust), veel vähem kenasid inimesi (millegipärast on kõik need kurjad uuele ringile tulnud). ja alasti richard hatch, korduvalt, millest piisab juba televaataja pimedaks tegemiseks, vaestest võistkonnakaaslastest rääkimata. tundub, et ta on valinud ainuõige strateegia -- temast esimesena lahti saamine oleks võiskonna jaoks lihtsalt liiga lihtne.


ja vabandust, kaarin, kui ma midagi ära rikkusin, aga seda kõike võisid sa ju siiski isegi arvata.


h

suvel selliseid drastilisi arvamuste lahkuminekuid vaevalt tekib -- kui taevas on sinine ja päike paistab ja muru veel päris ei kärssa, siis ei saa keegi vastu vaielda -- ilm on hea. talvel aga... minu arvates oli täna õues uskumatu löga (minu vestluskaaslane kasutas selle kohta lausa saksakeelselt sõna ekskrementide kohta), ema arvates oli täiuslik suusailm. loomulikult kasvas sellest välja tavalist sorti perekondlik nagin otsekohese talispordi harrastamise vajaduse teemal. lõpuks läksin mina linna marisega kokku saama ja ema läks suusatama. koju tulles olin mina veel rohkem veendunud, et ilm ei kõlba kuhugi (kesklinn ei olnud jalakäijasõbralik, teid sai ületada ainult põlvini lombist läni käies jne.), ema aga kinnitas, et oli olnud elumõnus.


viha- ja nostalgiapisarad tulevad silma kui meenutan seda ühika kõrval olnud valgustatud uisuplatsi põhja-haagas. minu õhtuste piruettide (kunstiline liialdus muidugi) tarbeks täiesti minu päralt...


h